Afiinsus (biokeemias), ka seostumise afiinsus või seondumise afiinsus on molekuli või iooni iseloomustav võime luua mittekovalentseid vastastikmõjusid teise, enamasti looduses leiduva molekuliga (näiteks valgu või nukleiinhappega) või selle analoogiga (näiteks valguga, mida kodeerib sünteetiline nukleotiidijärjestus). Enamasti räägitakse väiksema molekulmassiga aine afiinsusest suurema molekulmassiga objekti suhtes: näiteks inhibiitori afiinsus ensüümi suhtes, ligandi afiinsus retseptori suhtes, ravimi afiinsus bioloogilise sihtmärgi suhtes. Samas ei ole see range nõue: näiteks saab rääkida ka antikeha (molekulmassi ligi 150 kDa) afiinsusest oluliselt väiksema antigeeni suhtes või siis kahe ligikaudu samamõõtmelise valgu afiinsusest teineteise suhtes.[1][2]
{{ajakirjaviide}}
: CS1 hooldus: PMC vormistus (link)
{{ajakirjaviide}}
: CS1 hooldus: PMC vormistus (link)