Ahi

See artikkel räägib kinnisest tulekoldest; tähtkuju kohta vaata artiklit Ahi (tähtkuju); india jumala kohta vaata artiklit Vritri

Ahi on üldjuhul kinnine tulekolle, milles kütuse põlemise tagajärjel eraldub soojus. Ahje kasutatakse peamiselt ruumide kütmiseks, kuid ka toidu valmistamiseks. Mõnel pool tarvitatakse toiduvalmistamiseks ka poolkinnisi või lahtisi ahje.^[1]

Tänapäeval nimetatakse analoogia põhjal ahjudeks samuti tööstusseadmeid, milles soojust kasutatakse tehnoloogiliseks kuumutamiseks (nt martäänahi), ning teiste soojusallikatega seadmeid (nt elektriahi).

Eestis on traditsioonilised kinnised ahjud, kus kütusena tarvitatakse enamasti töödeldud puitu (puuhalud, puidugraanulid vms) või turvast (turbabrikett). Toitu valmistatakse sellistes ahjudes kas kinnistes nõudes (nt ahjupott), pealt kaetud nõudes (nt fooliumiga kaetud alusel) või nõudeta (nt tuhas küpsetatud kartulid). Tuld ahjus segatakse ahjuroobiga, nõusid võidakse ahju asetada ahjuhargiga. Ahjusuu ees on ahjuuks, suitsuava sulgemiseks on ahjusiiber, siibrit võib asendada lõõris asetsev kaas ehk kriska või pelt.

Tavapäraselt on ahje ehitatud kividest või keraamikast (tellised). Selline materjal salvestab soojust ja soojendab õhku ka pikka aega pärast kütmise lõppu, muutes kinnise ahju küttekoldena efektiivsemaks kui lahtised kolded, mis soojendavad ümbrust üksnes kütuse põlemise ajal.

Traditsioonilise vene ahju peal on lavats (ahjupealne), kus saab magada.

Tähtis roll on ahjudel ka saunas. Eesti saunaahjudel on traditsiooniliselt lahtine kividest keris, millele vee viskamisel paiskub õhku aur (leil).