Allveearheoloogia on arheoloogia haru, mis tegeleb veealuste muististe uurimisega.
Enne 20. sajandit polnud allveearheoloogia omaette teadusharu. Põhiliselt toetus see juhuleidudele, mille olid veest välja toonud kalurid[1]. Madalast merest said asju välja tuua ka sukeldujad.
Maailma tähelepanu äratasid 1900. aastal Antikythera ja 1907–1913 Mahdia lähedalt avastatud vrakid, mida uurisid peamiselt Kreeka käsnapüüdjad.[1]
Allveearheoloogia kujunes eraldi teadusharuks 1930. aastatel sukeldumise arengu tõttu, mis oli seotud Jacques-Yves Cousteau ja Hans Hassi tegevusega.[1]
Tänapäeval uuritakse uppunud laevu ja sadamaid. Sadamad võivad uppuda merevee taseme muutumise tõttu. Allveearheoloogias kasutatakse selliseid tehnilisi vahendeid nagu allveesõidukid, -fotograafia ja -televisioon ning imipumbad.[1]