Amiodaroon | |
---|---|
Identifitseerimine | |
PubChem | 2157 |
DrugBank | DB01118 |
ChemSpider | 2072 |
Keemiline info | |
Keemiline valem | C25H29I2NO3 |
Molaarmass | 645,320 g/mol−1 |
Farmakokineetiline info | |
Biosaadavus | 20-55% |
Seondumine vereplasma valkudega | 96% |
Metabolism | maksas |
Poolväärtusaeg | 56 päeva (vahemik 15–142 päeva) |
Amiodaroon on III klassi antiarütmikum, millega ravitakse erinevaid südame rütmihäireid.[1]
Sellega ravitakse näiteks vatsakeste tahhükardiat ja virvendust, kodade virvendust ning paroksümaalset supraventrikulaarset tahhükardiat.
Amiodarooni, mis on bensofuraani derivaat, sünteesisid 1961. aastal angiinivastase ravimina ravimifirma Labazi laboris Belgia keemikud Tondeur ja Binon.[2] Lisaks Euroopale sai ravim populaarseks ka Lõuna-Ameerikas. Argentina arst Mauricio Rosenbaum märkas ravimit kasutades, et see vähendas südamehaigete patsientide rütmihäireid. Rosenbaumi avastuste publitseerimise järel hakati ravimit laialdaselt kasutama südame rütmihäirete raviks.[3]
See on enim kasutatav antiarütmikum maailmas, samuti Eestis, kus amiodarooni kasutab aastas keskmiselt 2600 patsienti.[4] Amiodoroon on kantud Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hädavajalike ravimite nimekirja.[5]
Ravimit manustatakse tavapäraselt suukaudselt või intravenoosselt (veeni). Elustamiste käigus on seda vahel manustatud intraosteaalselt (luuüdisse).[1]
Seda turustatakse näiteks raviminimede Cordarone, Amiokordin, Nexterone, Pacerone all.
Kõrvaltoimetest on sagedasemad kilpnäärme talitlushäired.[4]
<ref>
-silt. Viide nimega Drugs
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega N1ypR
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega hWJ41
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega EA
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega f3CUO
on ilma tekstita.