Annihilatsioon on defineeritud kui objekti "täielik hävinemine".[1] Sõna tüvi tuleb ladinakeelsest sõnast nihil (mitte midagi). Otsetõlge oleks "mitte millekski tegemine". Osakestefüüsikas kasutatakse seda sõna protsessi jaoks, mille käigus osake põrkub oma antiosakesega.[2] Kuna peavad kehtima energia ja impulsi jäävuse seadused, ei kao osakesed päriselt, vaid muutuvad teisteks osakesteks. Kokkupõrkel kandub osakese ja antiosakese energia üle tekkinud väljaosakesele (gluuon, W/Z boson või footon). Need osakesed omakorda muutuvad uuteks osakesteks.[3]