Apraksia

Apraksia või ka kõneapraksia on neuroloogiline kõnehäire, mille puhul kannatavad hääldusliigutuste täpsus ja järjepidevus. Kuigi tegemist on kõnehäirega, ei takista see tekstide mõistmist ja arusaamist. Tegu on võrdlemisi haruldase häirega, mille all kannatab vaid 4% kõnepuudega inimestest. Sõltuvalt häire raskusastmest võib see põhjustada nii suhtlusprobleeme, töövõime langust kui ka emotsionaalseid ja psühholoogilisi raskusi. Apraksia esineb peamiselt lapsepõlves ja seda on võimalik ravida kõneteraapiaga. Esmase või sekundaarse märgina esineb apraksia lastel, kellel on keerulised neurokäitumishäired, nt geneetilised, metaboolsed. [1]

Apraksiat mainiti esmakordselt 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses tuntud neuroloogide, näiteks Hugo Liepmanni töödes. Apraksia mõiste pärineb teadaolevalt 1960. aastatest, mil Frederic Darley laenas selle Liepmanni ideest. Liepmann kirjeldas kõne jaoks artikulaatorite liigutamise võime puudumist. [1]

  1. 1,0 1,1 American Speech-Language-Hearing Association, Childhood Apraxia of Speech. Saadaval https://www.asha.org/practice-portal/clinical-topics/childhood-apraxia-of-speech/#collapse_9, vaadatud märts 2024.

From Wikipedia, the free encyclopedia · View on Wikipedia

Developed by Nelliwinne