Araabia-Iisraeli konflikt

	Osa külmast sõjast (1956, 1967–1991) Iraani-Iisraeli varikonflikt
	Araabia-Iisraeli konflikti peamised osapooled ; Iisrael Läänekallas ja Gaza sektor Egiptus Jordaania Liibanon Süüria Iraak
Toimumisaeg	alates 15. mai 1948; Põhifaas: 1948–1982
Toimumiskoht	Lähis-Ida
Tulemus	Araabia-Iisraeli normaliseerimine: Egiptuse-Iisraeli rahuleping (1979); Iisraeli-Liibanoni rahulepingu katse (1983); Oslo kokkulepped (1993); Iisraeli-Jordaania rahuleping (1994); ÜRO resolutsioon 1701 (Iisraeli-Liibanoni relvarahu leping) (2006); Araabia-Iisraeli liit Iraani vastu (2010. aastad);
Territoriaalsed; muudatused	Iisraeli ja kogu Palestiina protektoraadi asutamine (1948); Läänekalda annekteerimine Jordaania poolt; Kogu Palestiina valitsuse laialisaatmine (1953) ja Egiptuse okupatsioon Gaza sektoris; Iisraeli okupatsioon (1967–1982) Siinai poolsaarel, Läänekaldal, Gaza sektoris, Golani kõrgendikel; Egiptuse-Iisraeli rahuleping ja Iisraeli tsiviilvalitsuse moodustamine (1982); Oslo kokkulepped ja Palestiina rahvusliku omavalitsuse moodustamine Läänekalda ja Gaza piirkondades A, B 1994. aastal.; Iisraeli-Jordaania rahuleping – Al Ghamri enklaavi üleandmine (2019);
Osalised
Iisrael Mahali vabatahtlikud (1948. aasta Araabia–Iisraeli sõda); ; Ühendkuningriik ; (Suessi kriis); Prantsusmaa ; (Suessi kriis); Vaba Liibanoni Riik (1978–1984); Lõuna-Liibanoni armee (1984–2000); Toetajad: USA (1967–);	Araabia Liiga Egiptus (1948–1978); Jordaania (1948–1994); Liibanon (1948–); Iraak (1948–); Sudaan (1948–2020); Süüria (1948–); Jeemeni Kuningriik (1948. aasta Araabia–Iisraeli sõda); Kogu Palestiina (1948–1959) PSA (1947–1949); Fedayeen (1949–1964); ; PLO (1964–1993); Palestiina Rahvuslik Omavalitsus (Teine intifada); Palestiina; Nõukogude Liit (1967–1991) Gaza sektor (2006–) Supported by: Iraan (2006–2012);
Väejuhid või liidrid
David Ben-Guriyyon (1948–1963); Yigael Yadin (1948–1952); Yaakov Dori (1948–1949); Yitzhak Rabin (1948–1995); Ariel Sharon (1948–2005); Ehud Barak (1948–2013); Moshe Dayan (1948–1979); Saad Haddad (1978–1984); Antoine Lahad (1984–2000);	King Abdullah I (1948–1951); John Bagot Glubb (1948–1956); King Hussein (1953–1994); Habis al-Majali (1948–2001); Abd al-Qadir al-Husayni †; Hasan Salama †; Fawzi Al-Qawuqji (1948–1977); Ahmed Ali al-Mwawi (1948–1979); Haj Amin Al-Husseini (1948–1974); King Farouk I (1948–1965); Ahmad Ali al-Mwawi (1948–1979); Muhammad Naguib (1948–1984); Saad El Shazly (1948–2011);
Kaotused
≈22 570 sõdurit surnud; ≈1723 tsiviilisikut surnud; ≈1050 SLA miilitsat surnud	91 105 araablast surnud

Araabia-Iisraeli konflikt on jätkuv kogukondadevaheline nähtus, mis hõlmab poliitilisi pingeid, sõjalisi konflikte ja muid vaidlusi araabia riikide ja Iisraeli vahel. See eskaleerus 20. sajandil, kuid oli 21. sajandi alguseks enamasti hääbunud. Araabia-Iisraeli konflikti juuri on omistatud Araabia Liiga liikmesriikide toetusele palestiinlastele (kes on liiga kaasliige) käimasolevas Iisraeli-Palestiina konfliktis; see omakorda on tingitud sionismi ja araabia natsionalismi samaaegsest tõusust 19. sajandi lõpus, kuigi need kaks rahvuslikku liikumist põrkasid kokku alles 1920. aastatel.

Osa Palestiina-Iisraeli konfliktist tulenes nende liikumiste vastuolulistest nõuetest maale, mis moodustas Briti Mandatoorse Palestiina, mida juudid pidasid oma esivanemate kodumaaks, samal ajal kui panaraablaste liikumine pidas seda maad ajalooliselt ja praegu araabia palestiinlastele kuuluvat^[8], ning panislamismi kontekstis moslemimaaks. Briti mandaadi territooriumil puhkenud sektantlik konflikt Palestiina juutide ja araablaste vahel kasvas 1947. aastal täieulatuslikuks Palestiina kodusõjaks. Asudes Palestiina araablaste poolele, eriti pärast Iisraeli iseseisvusdeklaratsiooni, tungisid naabritest araabia riigid tol ajal endise mandaadi territooriumile mais 1948, alustades esimest Araabia-Iisraeli sõda. Laiaulatuslik vaenutegevus lõppes enamasti relvarahulepingutega pärast 1973. aasta Yom Kippuri sõda. Iisraeli ja Egiptuse vahel sõlmiti 1979. aastal rahulepingud, mille tulemusel tõmbus Iisrael välja Siinai poolsaarelt ning kaotas sõjalise juhtimissüsteemi Läänekaldal ja Gaza sektoris Iisraeli tsiviilvalitsuse kasuks ning sellest tulenevalt Golani kõrgendike ja Ida-Jeruusalemma ühepoolse annekteerimise.

Konflikti olemus on aastate jooksul nihkunud ulatuslikust piirkondlikust Araabia-Iisraeli konfliktist kohalikuma Iisraeli-Palestiina konflikti poole, mis saavutas haripunkti 1982. aasta Liibanoni sõja ajal, kui Iisrael sekkus Liibanoni kodusõtta, et tõrjuda Palestiina Vabastamise Organisatsioon Liibanonist. 1983. aastaks jõudis Iisrael normaliseerumiseni kristlaste domineeritud Liibanoni valitsusega, kuid leping tühistati järgmisel aastal, kui moslemite ja druusi relvarühmitused võtsid Beiruti üle. Aastatel 1987–1993 toimunud Palestiina esimese intifada langusega viisid vahepealsed Oslo kokkulepped Iisraeli-Palestiina rahuprotsessi raames 1994. aastal Palestiina riikliku omavalitsuse loomiseni. Samal aastal sõlmisid Iisrael ja Jordaania rahukokkuleppe. 2002. aastal pakkus Araabia Liiga Araabia rahualgatuse raames Palestiina-Iisraeli konflikti lahendamise raames Iisraeli tunnustamist araabia riikide poolt.^[9] Sellest ajast alates taaskinnitatud algatus nõuab Araabia Liiga ja Iisraeli suhete normaliseerimist vastutasuks Iisraeli täielikule lahkumisele okupeeritud aladelt (sealhulgas Ida-Jeruusalemmast) ja Palestiina põgenikeprobleemi "õiglasele lahendamisele" (ÜRO resolutsioon 194). 1990. aastatel ja 2000. aastate alguses kehtis suures osas relvarahu Iisraeli ja Baathistliku Süüria ning Liibanoniga. Hoolimata Egiptuse ja Jordaaniaga sõlmitud rahulepingutest, vaherahu kokkuleppest Palestiina omavalitsusega ja üldiselt kehtinud relvarahust olid Araabia Liigal ja Iisraelil kuni 2010. aastate keskpaigani paljudes küsimustes üksteisega erimeelsused. Konflikti araablastest sõdivatest riikidest on Iraak ja Süüria ainsad riigid, kes pole Iisraeliga ametlikku rahulepingut sõlminud, kuid mõlemad pöörduvad Iraani toetamise poole.

Arengud Süüria kodusõja käigus muutsid olukorra Iisraeli põhjapiiri lähedal, pannes Süüria Araabia Vabariigi, Hezbollah' ja Süüria opositsiooni omavahel vastuollu ning raskendades nende suhteid Iisraeliga areneva sõja pärast Iraaniga. Konflikt Iisraeli ja Hamasi valitsetava Gaza vahel on samuti tingitud Iraani ja Iisraeli varikonfliktist piirkonnas. 2017. aastaks moodustasid Iisrael ja mitmed araabia sunniitlikud riigid eesotsas Saudi Araabiaga poolametliku koalitsiooni, et astuda vastu Iraanile. Seda sammu ja Iisraeli normaliseerumist Pärsia lahe riikidega iseloomustasid mõned kui Araabia-Iisraeli konflikti hääbumist.^[10]

↑ Morris, Benny (2008), 1948: The First Arab-Israeli War, Yale University Press, p.205, New Haven, ISBN 978-0-300-12696-9.
↑ Pollack, Kenneth, M. (2002), Arabs at War: Military Effectiveness, University of Nebraska Press, pp. 93–94, 96.
↑ Memorial Day / 24,293 fallen soldiers, terror victims since Israel was born Arhiiviversioon seisuga 24. september 2015. Haaretz. Retrieved on 28 July 2014.
↑ Memorial Day / 24,293 fallen soldiers, terror victims since Israel was born Arhiiviversioon seisuga 24. september 2015. Haaretz Retrieved on 28 July 2014.
↑ Hamzeh, Ahmad Nizar (1. jaanuar 2004). In The Path Of Hizbullah. Syracuse University Press. ISBN 978-0-8156-3053-1 – cit. via Google Books.
↑ Total Casualties, Arab-Israeli Conflict Arhiiviversioon seisuga 28. detsember 2016. Jewish Virtual Library.
↑ "Arab-Israeli wars". Encyclopædia Britannica. 7. juuli 2023. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. aprill 2018. Vaadatud 31. mail 2018.
↑ "The Palestinian National Charter – Article 6". Mfa.gov.il. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. aprill 2013. Vaadatud 19. jaanuaril 2013.
↑ Scott MacLeod (8. jaanuar 2009). "Time to Test the Arab Peace Offer". Time. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. jaanuar 2009.
↑ "The Arab-Israeli conflict is fading". The Economist. 19. september 2020. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. oktoober 2020. Vaadatud 5. oktoobril 2020.

[Morris,_2008,_p._205-1] Morris, Benny (2008), 1948: The First Arab-Israeli War, Yale University Press, p.205, New Haven, ISBN 978-0-300-12696-9.

[Pollack-2] Pollack, Kenneth, M. (2002), Arabs at War: Military Effectiveness, University of Nebraska Press, pp. 93–94, 96.

[3] Memorial Day / 24,293 fallen soldiers, terror victims since Israel was born Arhiiviversioon seisuga 24. september 2015. Haaretz. Retrieved on 28 July 2014.

[4] Memorial Day / 24,293 fallen soldiers, terror victims since Israel was born Arhiiviversioon seisuga 24. september 2015. Haaretz Retrieved on 28 July 2014.

[5] Hamzeh, Ahmad Nizar (1. jaanuar 2004). In The Path Of Hizbullah. Syracuse University Press. ISBN 978-0-8156-3053-1 – cit. via Google Books.

[jewishvirtuallibrary.org-6] Total Casualties, Arab-Israeli Conflict Arhiiviversioon seisuga 28. detsember 2016. Jewish Virtual Library.

[7] "Arab-Israeli wars". Encyclopædia Britannica. 7. juuli 2023. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. aprill 2018. Vaadatud 31. mail 2018.

[8] "The Palestinian National Charter – Article 6". Mfa.gov.il. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. aprill 2013. Vaadatud 19. jaanuaril 2013.

[Time-9] Scott MacLeod (8. jaanuar 2009). "Time to Test the Arab Peace Offer". Time. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. jaanuar 2009.

[10] "The Arab-Israeli conflict is fading". The Economist. 19. september 2020. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. oktoober 2020. Vaadatud 5. oktoobril 2020.

[7]

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[8]

[9]

[10]

Araabia-Iisraeli konflikt

From Wikipedia, the free encyclopedia · View on Wikipedia