Asehalduskord

Asehalduskord oli Venemaa keisrinna Katariina II ajal aastatel 1775–1795 Venemaa keisririigis kehtinud piirkondlik valitsusvorm, mis tugines Venemaa keisrinna Katariina II poolt ette valmistatud ja Venemaa keisririigis 1775. aastal jõustunud kubermanguseadusele.^[1] Asehalduskorra eesmärk oli Venemaa keisririigi piirkondade valitsemise detsentraliseerimine ning riigi äärealade ja Läänemere kubermangude tihedam liitmine Venemaaga (enne seda kehtis Balti erikord).^[1] Asehalduskord kehtis Läänemere kubermangudes aastatel 1783–1797.^[1]

Asehalduskondi valitsesid asehaldurid ehk kindralkubernerid.

Uue haldusjaotuse kohaselt moodustati senise 23 kubermangu asemel 50 asehalduskonda, muudeti ka seniste maakondade ja valdade piire ning loodi uued maakonnalinnad. 1775. aasta reformiga reguleeriti haldusüksuste suurust. Lähtuti põhimõttest, et kubermangu või asehalduskonna suurus peaks olema 300 000 – 400 000 revisjonihinge. Provintsid kaotati. Mõned suuremad asehalduskonnad jagati oblastiteks. Kubermangud jagunesid maakondadeks – 20 000–30 000 revisjonihinge. Oluliselt mõjutas haldusjaotuse ümberkorraldusi 18. sajandi 2. poolel ka territoriaalne ekspansioon – uute alade lülitamine impeeriumi koosseisu.

Haldusreformiga unifitseeriti senised eristaatusega haldusüksused, kaotati Zaporižžja kasakate autonoomia Zaporižžja Sitšis. Uutel Venemaa keisririigiga liidentatud maa-aladel kohaldati samuti uue haldusjaotuse põhimõtteid.

Katariina II poolt alustatud haldusreformi tulemusena tekitati täiendav võimutasand kindralkuberneri ametikohaga, kaotati iseseisvad kubermangud nende allutamisega kindralkuberneridele, kellele allusid 2–4 kubermangu.

Moodustatud halduskeskustes moodustati piirkondlikud valitsus- ja kohtusüsteemi asutused: asehaldusvalitsused, kohtu- (Tsiviilasjade Palat ja Kriminaalasjade Palat) ja fiskaalasutused.

Valitsusasutuste viimisega lähemale piirkondlikele haldus-, kultuuri- ja majanduskeskustele kaotasid tähtsust senised tsentraliseeritud riigivalitsusorganid ning 1780. aastal likvideeriti Manufaktuurkolleegium, 1782. aastal Staats-kontori kolleegium (Штатс-контор-коллегия), 1783. aastal Peamagistraat, 1784. aastal Mäekolleegium (Берг-коллегия), 1786. aastal aga Teenismõisate kolleegium ja Justiitskolleegium.