Aurik ehk aurulaev on laev, mille jõuallikaks on üks või mitu aurumasinat või -turbiini.[1]
Aurikute auru tootvad katlad on tänapäeval sageli õliküttega.[1]
Auruturbiinid on tänapäeval ühed kõige võimsamad laevajõuseadmed.[1] Neid kasutatakse näiteks tankeritel, kiiretel konteinerlaevadel jpt.[1]
Aurikuid hakati leiutama varsti pärast aurumasina leiutamist, aga praktiliselt võeti nad kasutusse alles 19. sajandil.[2]
Esimest aurikut demonstreeris Napoleonile 1803. aasta 9. augustil Seine'i jõel Pariisis leiutaja Robert Fulton.[3][4]
Esimese kommertskasutuses olnud auriku ehitas 1807 Robert Fulton.[2] Seda kasutati reisijate veol mööda Hudsoni jõge Albany ja New Yorgi vahel. Venemaal ehitati esimene aurik Jelizaveta 1815 ühenduse pidamiseks Peterburi ja Kroonlinna vahel.[2]
Eestis nähti aurulaeva esimest korda 1827. aastal, kui Tallinna külastas Inglismaa ratasaurik George VI. 1842. aastal jõudis Eestisse Peipsi-Emajõe vesikonda esimene aurulaev Juliane Clementine ning tegi esimese sõidu 1843. aasta 27. mail.[5][6][7] Samal aastal alustas Emajõel ja Võrtsjärvel tegevust aurupaat Karl.[8]
Tänapäeval kasutatakse aurikuid vähe. Peamiseks laevatüübiks on kujunenud mootorlaev, mille peamasin on sisepõlemismootor.[2]
<ref>
-silt. Viide nimega EE
on ilma tekstita.