Bel canto

See artikkel räägib laulmisviisist ja muusikastiilist; raadiosaate kohta vaata artiklit Bel canto (saade)

See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2007) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Bel canto (itaalia keeles 'ilus laul') on muusikas laulmisviis ja muusikastiil, millele on omane meloodiline laulvus, kergus, kandvus, virtuoossus ja väljendusrikkus.

Bel canto laulmisviis oli levinud juba 17.–18. sajandi itaalia laulukoolis näiteks Cesti või Carissimi ooperi- ja kantaadiaariate puhul, millega arendati edasi varasemat ooperiheliloojate retsiteerivat stiili (stile rappresentativo) sujuvamate, väljendusrikkamate meloodiate suunas, mis tooksid maksimaalselt esile hääle omadusi. Muusikastiilina juurdus bel canto 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse itaalia ooperi (eriti Bellini) aariate puhul, mis olid samuti lüürilised ja voolavad, erinedes näiteks 19. sajandi teise poole heliloojate (näiteks Verdi) loomingust, milles kujunes olulisemaks hääle dramaatiline jõud.

Bel canto laulmise puhul pandi eriliselt rõhku puhtalt toonile ja laulja võimetele esitada vabalt ja sundimatult ornamenteeritud ja passaaže täis muusikat.

Bel canto esitajateks olid lauljad, kes oma veatu vokaaltehnika, fraaside legato's laulmise ja tooni iluga vastandusid deklamatoorsele stiilile stile rappresentativo'le.

Tähtsamateks bel canto heliloojateks on Gioacchino Rossini, Vincenzo Bellini, Gaetano Donizetti.