Kvantinformaatikas on Belli seisundid ehk EPR-paarid spetsiifilised kahe kvantbiti seisundid, mis kujutavad endast lihtsamaid kvantpõimumise näiteid.[1]: 25 Belli seisundid on põimunud ja normaliseeritud baasvektorite vorm. Normaliseerimine tähendab, et osakeste tõenäosus olla ühes neist seisunditest on kokku 1:. Põimumine on superpositsioonist sõltumatu tulemus.[2] Superpositsiooni tõttu "variseb" kvantbiti mõõtmine ühte tema baasiseisundisse kindla tõenäosusega.[1] Tänu põimumisele põhjustab ühe kvantbiti mõõtmine teise kvantbiti "varisemise" seisundisse, mille mõõtmine annab ühe kahest võimalikust väärtusest, kusjuures väärtus sõltub algsest Belli seisundist, milles kaks kvantbitti olid. Belli seisundid saab üldistada mitme kvantbiti süsteemide teatud seisunditeks, näiteks GHZ-seisunditeks, mis hõlmavad kolme või enamat alamsüsteemi.
Belli seisundite mõistmine on kasulik kvantside analüüsimisel, näiteks mehhanismides nagu ülitihe kodeerimine ja kvantteleportatsioon.[3] Need mehhanismid ei võimalda informatsiooni edastamist valguse kiirusest kiiremini, mida tuntakse kui mittekommunikatsiooni teoreemi tulemust.[4]: 100