Benedictus XVI

Benedictus XVI
Sünninimi	Joseph Alois Ratzinger
Valitsemisaja algus	19. aprill 2005
Valitsemisaja lõpp	28. veebruar 2013
Eelkäija	Johannes Paulus II
Järeltulija	Franciscus
Sünnikuupäev	16. aprill 1927
Sünnikoht	Marktl am Inn
Surmakuupäev	31. detsember 2022 (95-aastaselt)
Surmakoht	Vatikan

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Benedictus XVI (sünninimi Joseph Alois Ratzinger; 16. aprill 1927 – 31. detsember 2022) oli Rooma paavst aastatel 2005–2013. Ta oli 265. paavst. Ta oli tänapäeva tuntuim katoliiklik teoloog ja oli alates 28. veebruarist 2013 emeriitpaavst.

Joseph Alois Ratzinger sündis vaiksel laupäeval 16. aprillil 1927 kohaliku aja järgi kella 4.30 paiku varahommikul Saksamaal Baieris Inni-äärses Marktlis (Marktl am Inn) praegusel aadressil Marktplatz 11 (varem Schulstrasse 11) politseinik Joseph Ratzingeri (1877–1959) ja kokk Maria Peintneri (1884–1963) kolmelapselises peres noorimana ning ristiti samal päeval kella 8.30 paiku kohalikus Püha Oswaldi kirikus vikaar Josef Stangli poolt. Tal on vend Georg Ratzinger ja õde Maria Ratzinger. Tulevase paavsti vanaonu Georg Ratzinger oli preester ja Riigipäeva liige.

Perekond kolis 11. juulil 1929 Tittmoningisse. 1932. aastal külastas linna kardinal Michael von Faulhauber. Samal aastal kolisid Ratzingerid sealt Inni-äärsesse Auschausse (Auschau am Inn), sest isa suhtus kriitiliselt natsionaalsotsialistlikku parteisse. 1937 asusid Ratzingerid elama Traunsteini linna lähedal asuvasse Hufschlagi külla, kus isa läks samal aastal teenistusest erru. 9. juunil 1937 konfirmeeris tulevase paavsti kardinal Faulhaber.

1941 pidi Joseph Ratzinger astuma Hitlerjugendisse. Samal ajal hukati Saksamaa eutanaasiaprogrammi alusel üks tema Downi sündroomiga sugulane. 1943 teenis Ratzinger õhutõrje abiväes Müncheni lähedal Ludwigsfeldis asuvate BMW tehaste kaitsetöödel, sealt saadeti ta hiljem Unterföhringisse ja Innsbrucki, kust nende abiüksus saadeti edasi Gilchingisse. Gilchingis teenis Ratzinger hävituslennukite baasis sidetöödel. 10. septembrist 20. novembrini 1944 püstitas Ratzinger Ungari piiri ääres tankitõkkeid. Detsembris 1944 mobiliseeriti ta armeesse ja saadeti esmalt õppustele Traunsteini. Terviseprobleemide tõttu ei osalenud Ratzinger õppustel, teda ei saadetud ka rindele, vaid ta teenis mitmes toimkonnas. Aprillis või mais 1945 põgenes Ratzinger väeosast ja saabus koju, kust ta taheti taas armeesse mobiliseerida. Pärast Saksamaa okupeerimist vangistati ta liitlasvägede poolt ja ta viibis USA hallatavas sõjavangide laagris Ulmi lähedal, kust vabanes 19. juunil 1945. 120-kilomeetrise kodutee läbis Ratzinger hääletades.

Joseph Ratzinger asus 1945. aastal õppima Freisingi vaimulikus seminaris. Ta sai 28. oktoobril 1950 alamdiakoniks, 29. oktoobril 1950 diakoniks ja ordineeriti 29. juunil 1951 preestriks kardinal Faulhaberi poolt Freisingi toomkirikus. Ratzinger asus 1947 õppima Müncheni vaimulikus seminaris ja seejärel Müncheni ülikoolis teoloogiat ja filosoofiat. Ta oli mõjutatud Gertrud von le Forti, Ernst Wiecherti, Fjodor Dostojevski, Elisabeth Langgässeri, Theodor Steinbücheli, Martin Heideggeri ja Karl Jaspersi töödest. 11. juulil 1953 sai ta teoloogiadoktoriks väitekirjaga "Volk und Haus Gottes in Augustins Lehre von der Kirche." 21. veebruaril 1957 sai ta Müncheni ülikooli professoriks väitekirjaga "Die Geschichtstheologie des heiligen Bonaventura." 1962–1965 osales Ratzinger Vatikani II kirikukogul kardinal Joseph Fringsi nõunikuna. 1972 asutas ta koos Hans Urs von Balthasari ja Henri de Lubaciga teoloogiaajakirja Communio. Pärast pikaajalist akadeemilist karjääri teoloogiaüliõpilase ja -professorina mitmes Saksamaa ülikoolis nimetas paavst Paulus VI ta 1977. aastal Müncheni ja Freisingi peapiiskopiks ja kardinaliks, mis oli ebatavaline edutamine nii väikese pastoraalse kogemusega isiku puhul. Joseph Ratzinger oli kardinal 28 aastat, enne teda oli selles ametis paavstidest viimati veel kauem Benedictus XIII.

Kardinal Ratzinger oli üks Johannes Paulus II lähemaid kaastöölisi ning mõjukamaid isikuid Vatikanis. Ta osales 30. septembrist 29. oktoobrini 1977, 26. septembrist 25. oktoobrini 1980, 29. septembrist 28. oktoobrini 1983, 1. oktoobrist 30. oktoobrini 1987, 30. septembrist 28. oktoobrini 1990, 2. oktoobrist 29. oktoobrini 1994 ja 30. septembrist 27. oktoobrini 2001 maailma piiskoppide sinodil. Ta osales 24. novembrist 8. detsembrini 1985 erakorralisel maailma piiskoppide sinodil, 28. novembrist 14. detsembrini 1991 Euroopa piiskoppide assambleel, 10. aprillist 8. maini 1994 Aafrika piiskoppide assambleel, 16. novembrist 12. detsembrini 1997 Ameerika piiskoppide assambleel, 29. aprillist 14. maini 1998 Aasia piiskoppide assambleel, 22. novembrist 12. detsembrini 1998 Okeaania piiskoppide assambleel ja 1. oktoobrist 23. oktoobrini 1999 Euroopa piiskoppide assambleel. Kardinal Ratzinger osales 16. septembrist 24. septembrini 1978 Ecuadoris peetud III Neitsi Maarja kongressil. Tema soovitusel avaldati 26. juunil 2000 Fatima kolmas saladus. 3. jaanuaril 1999 oli kardinal Ratzinger paavsti saadik Paderbornis ja 6. oktoobril 2002 Regensburgis. 11. mail 2003 oli ta legaat Poolas, kus tähistati 750 aasta möödumist püha Stanisławi kanoniseerimisest. 27. märtsil 2004 oli Ratzinger paavsti esindaja Viinis kardinal Franz Königi matustel. Pärast Johannes Paulus II surma pidas Ratzinger oma eelkäijale reekviemimissat. Kardinal Ratzinger osales 3 konklaavil 1978–2005. Viimane paavst, kes kardinalina osales 3 konklaavil, oli Clemens XII.