Carl Schirren

Carl Christian Gerhard Schirren (20. november (vkj 8. november) 1826 – 11. detsember (vkj 28. november) 1910) oli baltisaksa ajaloolane, publitsist ja avaliku elu tegelane.

Schirren oli küll geograafiaalase haridusega, kuid hakkas 1850. aastatel huvituma ajaloost. Esialgu kirjutas ta peamiselt arvustusi ja lühiartikleid, selle kümnendi kaalukamaks tööks oli tema arvustus Taani hindamisraamatu põhjal tehtud töö kohta, milles Schirren avaldas oma seisukohti raamatu sisu kohta tunduvalt laiemalt, kui arvustuse formaat oleks eeldanud (ta kirjutas sisuliselt hindamisraamatust oma uurimuse).

Aastatel 1861–1864 oli Schirren Õpetatud Eesti Seltsi esimees. Tema ametiajal kaugenes ÕES oma algsest estofiilsest suunast.

Aastatel 1862–1864 andis Schirren välja Tartu päevalehte Dorpater Tagesblatt, 1863. aastal sai tast Tartu Ülikooli Vene ajaloo professor ning ta asus üha tõsisemalt ajalooga tegelema.

1860. aastatel huvitus aga Schirren üha enam ka poliitikast, asudes kaitsma baltisakslasi vaikselt hoogu koguva slavofiilsuse ja võimaliku venestuse eest. Tema Liivimaa patrioodi mentaliteet avaldub ka selle aja töödes, kus Schirren rõhutab ajaloo võtmesündmustes osalenud liivimaalaste (Wolter von Plettenberg, Johann Reinhold von Patkul) tähtsust ja positiivsust. Venemaal sai ta tuntuks vastusega slavofiil Juri Samarinile, kes oli rünnanud Balti erikorda. Schirren kaitses oma ajaloolistel argumentidel põhinenud vastuses (aastal 1869) Balti provintsides seni kehtinud õiguslikku korda, viidates Uusikaupunki rahulepinguga Venemaa poolt antud garantiidele. Selle poliitiliselt irriteeriva kirja eest vallandati Schirren Tartu Ülikooli Vene ajaloo professori kohalt (1863–1869) ning ta oli sunnitud Venemaalt lahkuma.

Ülejäänud elu veetis Schirren Saksamaal, kus ta töötas Kieli ülikooli ajalooprofessorina, 1878–1879 oli ta ka rektor. Kuigi mahukaid ajalooteoseid ta ei avaldanud, kuid ta uuris mitut üksikprobleemi. Tema põhiliseks huvivaldkonnaks oli Põhjasõda ning sellega seotud sündmused. Seda uurides Schirren leidis näiteks, et Rootsi allakäigus polnud süüdi mitte Karl XII, vaid hoopis tema isa Karl XI, kes teatavasti teostas baltisakslastele jaoks ebameeldiva mõisate reduktsiooni.

Schirreni olulisimad saavutused olid aga tema allikpublikatsioonid ja personaalarhiiv. Tema teostest mahukaim oli aastatel 1861–1885 välja antud 11-köiteline "Quellen zur Geschichte des Untergangs livländischer Selbsständigkeit" (viimased kolm köidet pealkirjaga "Neue Quellen..."), mis on koostatud Rootsi ja Taani arhiividest leitud Liivi sõja algusaastaid (1557/1558–1562) puudutavatest allikatest. See allikakogu on sisuliselt asendamatu infoallikas Liivi sõja uurijate jaoks. Schirreni personaalarhiivis leidub peamiselt Põhjasõjaga seotud materjale, mis on samuti väga suure teadusliku väärtusega.