Marcus Porcius Cato Uticensis (95 eKr Rooma – aprill 46 eKr Utica), üldtuntud kui Cato Noorem (ladina keeles Cato Minor), eristamaks teda tema vanavanaisast Cato Vanemast, oli Rooma Vabariigi lõpp-perioodil elanud riigimees ja stoik.
Jälgides oma vanavanaisa eeskuju, nõudis Cato järjekindlalt esivanemate kommete (Mos maiorum) jälgimist, eriti äraostmatuse, seaduskuulekuse ja vabariikliku korra osas. Ta oli juhtiv tegelane konservatiivses, aristokraatidest koosnevas Optimaatide parteis, mille eesmärgiks oli senati autoriteedi ja eesõiguste kaitsmine.
Algul astus Cato välja nii Caesari kui ka Pompeiuse vastu, kes mõlemad püüdsid saavutada riigis domineerivat poliitilist rolli, kuid Caesari algatatud kodusõja puhkemisel 49. aastal eKr asus ta koos optimaatidega Pompeiuse poolele, kes lubas vabariiki Caesari eest kaitsta. Pärast Pompeiuse kaotust otsustavas Pharsaluse lahingus taganes Cato koos Metellus Scipio ja ülejäänud optimaatidele lojaalsete vägedega Põhja-Aafrikasse. Seal organiseeris ta edasist vastupanu Caesarile, kuid keeldus vägede juhtimist üle võtmast. 6. aprillil 46 eKr toimunud Thapsuse lahingus said vabariiklased Caesarilt lõplikult lüüa, misjärel tegi lahingus mitteosalenud Cato enesetapu, sest ei soovinud elada Caesari ülemvõimu all.
Saksa ajaloolane Theodor Mommsen on Catot kirjeldanud "Rooma aristokraatia Don Quijote'ina".[1][2]