Eelviikingiaeg on periood Põhja-Euroopa ajaloos, mis jääb rahvasterännuaja ja viikingiaja vahele.
Eesti ajaloo periodiseerimise traditsiooni järgi on see osa keskmisest rauaajast ja kestis aastatel 600–800. Andres Tvauri paigutab eelviikingiaja alguse u 550. aasta kanti.[1][2][3]