Eeslinnastumine

Eeslinnastumise ehk suburbanisatsiooni (inglise keeles suburbanization) all mõistetakse protsessi, kus rahvastik ning majandustegevus kandub keskuslinnast kaugemale, selle tagamaale või eeslinnadesse. Linna vahetust lähedusest tingituna säilib aga eeslinnadesse kolinud inimeste igapäevane seotus keskuslinna endaga, tuues kaasa igapäevase pendelrände.

Kui linnastumise käigus kasvab linnalise piirkonna elanikkond (peamiselt sisserändajate arvelt), siis eeslinnastumine saab alguse relativistliku detsentralisatsiooniga ehk suhtelise hajumisega ning keskuslinna rahvaarvu kasv hakkab aeglustuma^[1]. Eeslinnastumiseprotsessist hakatakse rääkima siis, kui eeslinna rahvaarv hakkab keskuslinna rahvastikust kiiremini kasvama^[2]. Ajapikku võivad eeslinnad linnastuda nii, et piiri keskuslinna ja eeslinna vahel on raske eristada^[1].

Üldiselt iseloomustab eeslinnu madal rahvastikutihedus, kuid esineb ka erandeid tööstuslike eeslinnade, planeeritud kogukondade ja satelliitlinnade näol. Tähendatud on ka eeslinnade levikut enam nende linnade ümbruses, mis külgnevad tasase maa-alaga.^[3] Ingliskeelne sõna "suburb", mis tähendab tõlkes 'eeslinna', tuleneb vanaprantsuskeelsest sõnast "subburbe", mis omakorda tuleneb ladinakeelsest sõnast "suburbium". "Sub" tähendab 'all' või 'alla' ning "urbs" 'linna'. Nimelt elas Vanas Roomas jõukam rahvas kõrgematel aladel kui vaene elanikkond, sealt ka "linna all" mõiste. Teadaolevalt kasutas seda ingliskeelset terminit esimesena John Wycliffe 1380. aastal (Oxfordi sõnastiku andmetel).

Eeslinna mõistele on üritatud omistada ka "regionaallinna", "valglinna" kui ka "galaktilise metropoli" nimetust^[4].