Eestirootsi keel | |
---|---|
Piirkonnad | Lääne-Eesti |
Keelesugulus |
indoeuroopa keeled |
Eestirootsi keel ehk rannarootsi keel (ka rannarootslaste keel; rootsi keeles estlandssvenska) on Eestis keskajast kuni 1944. aastani (harva ka tänapäeval) rannarootslaste ehk eestirootslaste kõneldud rootsi keele kuju, mis liigitub rootsi keele idamurrete alla.[1]
Eestirootsi keelt kõneldi peamiselt Lääne-Eesti rannikualadel ja saartel. Nende alade omanimetus oli Aiboland (ka Egeland) ja tähistas mõnes mõttes kodumaad. Ühtlasi võib neid alasid kokkuvõtvalt nimetada ka Eesti-Rootsiks (rootsi k. Svenskestland / Svenska Estland). Aibolandi alla kuulusid peamiselt Noarootsi (rootsi k. Nuckö) ja teised Haapsalu (rootsi k. Hapsal) ümbruses paiknevad piirkonnad ning saartest Hiiumaa (rootsi k. Dagö), Muhu (rootsi k. Moon), Naissaar (rootsi k. Nargö), Osmussaar (rootsi k. Odensholm), Vormsi (rootsi k. Ormsö), Ruhnu (rootsi k. Runö), Saaremaa (rootsi k. Ösel) ja Pakri saared (rootsi k. Rågöarna).[2]
Eestirootsi keelt võidi kõnelda ka teistel maismaa aladel, kus elasid eestirootslased. Erinevad eestirootsi keele murrakud arenesid riigirootsi keelest sõltumatult aastasadade jooksul. Seeõttu on eestirootsi keeles palju vanamoodsaid ja ka täiesti uusi vorme. Paljud neist on kasutuses ka soomerootsi keeles. Kuni eestirootslaste põgenemiseni II maailmasõja ajal olid eestirootslaste aladel suhtluskeelteks nii rootsi kui ka eesti keel.[2]
Peale Eesti taasiseseisvumist on eestirootsi keelele antud uus võimalus Hiiumaa ja Saaremaa põhikoolides valikkursusi õppides. Emakeelena on dialekt välja suremas. Peamised rääkijad on eakad inimesed, kes kuuluvad Eestist II maailmasõja ajal lapsena lahkunute põlvkonda. Eestis elas 7641 rootslast, kes asusid ümber või põgenesid 1943-1944 Nõukogude okupatsiooni kartuses Rootsi. Peale sellist sündmust jäi Eestisse umbes 1500 eestirootslast. Eestisse on jäänud rannarootsi keele oskajaid väga vähe ja peamiselt räägitakse seda Stockholmis.[3] 1989. aastaks oli Eestisse jäänud vaid sadakond eestirootslast, neist viis Vormsi saarele. Maria Murman oli viimane, kes kohalikus murrakus laulis.[4]
{{netiviide}}
: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg=
(juhend)