Elektromagnetkiirgus ehk elektromagnetkiirgus (kutsutakse ka elektromagnetlaineteks) on laetud osakeste kiiratav energia, mis kandub ruumis edasi lainena, milles elektri- ja magnetvälja komponendid võnguvad teineteise ja laine levimise suuna suhtes risti, olles üksteisega samas faasis. Elektromagnetlaine levib vaakumis valguse kiirusel, milleks on c = 299 792 458 m/s (kuna meeter on defineeritud valguse kiiruse järgi, siis on see arv täpne).
Elektromagnetkiirgus on elektromagnetvälja erijuht. Kui elektrilaeng liigub, tekitab ta enda ümber elektromagnetvälja, aga kiirendusega liikuva laengu ümber tekib lisaks elektromagnetkiirgus, mis kannab allikast energiat eemale. Elektromagnetlained võivad vabalt levida (kiirguda) ilma neid tekitanud liikuvate laengute jätkuva mõjuta, kui nad on saavutanud nendest laengutest piisava kauguse. Seepärast nimetatakse elektromagnetvälja mõnikord kaugväljaks, samas kui lähiväli tähistab neid otseselt laengute ja vooluga juhi lähedal asuvaid välju, Lisaks energiale omab elektromagnetlaine ka impulssi ja impulsimomenti, mis võivad vastastikmõjus ainega viimasele üle kanduda.
Elektromagnetkiirgust liigitatakse elektromagnetlaine sageduse, lainepikkuse või energia järgi. Elektromagnetlainete spektri skaala alates väikseimast sagedusest (ehk suurimast lainepikkusest) on järgmine: raadiolained, mikrolained, infrapunakiirgus, nähtav valgus, ultraviolettkiirgus, röntgenikiirgus ja gammakiirgus.