Elektropihustusionisatsioon

Elektropihustusionisatsioon (ESI) on üks paljudest massispektromeetrias kasutatavatest ionisatsioonitehnikatest, mille abil tekitatakse ioone.

Elektropihustusionisatsiooni allika metallkapillaar, mille otsale on rakendatud kõrge pinge ning millest voolab läbi analüüsitav lahus

Elektropihustusionisatsiooni klassifitseeritakse pehmeks ionisatsiooniks, kuna seal toimub vähem fragmenteerumist kui näiteks gaasikromatograafias kasutatava elektronionisatsiooni korral.[1] Elektropihustusionisatsioon erineb teistest atmosfäärirõhul põhinevatest ionisatsioonimeetoditest (näiteks atmosfäärirõhuline keemiline ionisatsioon) iseloomulike mitmelaenguliste ioonide tekke poolest. Mitmelaenguliste ioonide saamine on massispektromeetrias suureks eeliseks, kuna see parandab detektori tundlikkust ja lubab analüüsi läbi viia suurte molekulmassiga molekulidega, samal ajal kasutades massianalüsaatoreid (näiteks kvadrupool, ioonlõks, orbitrap, FTICR), millel on madal nominaalmassi ülempiir.

Tänapäeval on elektropihustusionisatsioon üks kõige laialdasemalt kasutusel olev analüüsimeetod vedelike uurimiseks. Sellepärast, et see ioniseerib molekule otse vedelast faasist ja sobib suurepäraselt kokku kromatograafiliselt eraldava tehnikaga, mida kasutatakse rohkesti analüütilises keemias.

Massispektromeetria, mis kasutab elektropihustusionisatsiooni allikat nimetatakse elektropihustusionisatsiooni massispektromeetriaks (ESI–MS) või harvemini elektropihustusmassispektromeetriaks (ES-MS).[2]

  1. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega NkbYe on ilma tekstita.
  2. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega MassSpec on ilma tekstita.

From Wikipedia, the free encyclopedia · View on Wikipedia

Developed by Nelliwinne