Elmar Jakobson (4. juuni 1904 Tartu – 4. juuni 1992 Stockholm) oli eesti arst.
Ta sündis aastal 1904 Tartus ehitusmeistri pojana. Ta lõpetas aastal 1926 Tallinna Õhtuühisgümnaasiumi. Aastatel 1926–1935 õppis ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas, mille lõpetas arsti astme väärilisena. Üliõpilasena oli ta üliõpilaste edustuse liige ja teenis ülalpidamist võimlemis- ja ujumisõpetajana. Akadeemiliselt kuulus ta Eesti Üliõpilaste Seltsi, olles hiljem seltsi auliige[küsitav].
Ta praktiseeris aastast 1930 (üliõpilasena) Tartu Ülikooli patoloogia instituudis professor Albert Valdese juures. Lisaks oli ta võimlemisõpetaja Spordiinstituudis ja üks esimesi spordiarste Eestis. Aastast 1938 oli ta Tallinna Ühise Haigekassa haigla patoloog. Aastal 1940 asus ta tööle Tartu Ülikooli kohtumeditsiini instituudi assistendina, patoloogina. Lisaks oli ta Tartu Kalevi juhatuse liige, Tartu Veespordi Klubi juhatuse liige ja Kaitseliidu Tartumaa sisevete malevkonna sanitaarpealik aastast 1925. Ta kuulus ka spordiseltsi Taara, oli Tartu skautide maleva organisaator ja Vabatahtliku Tuletõrjeühingu aktivist. Samuti tegeles ta üliõpilaste terviseküsimuste ja õdede väljaõppega.
Aastal 1944 põgenes ta koos perekonnaga Rootsi. Aastatel 1945–1946 töötas ta Stockholmis Karolinska haigla patoloogia instituudis professor Olle Reuterwalli juures (kus tema professor Albert Valdeselt omandatud pedantne täpsus pälvis kiitust). Aastatel 1947–1953 oli ta alamarsti kohusetäitja Karolinska haiglas. Aastal 1953 sai ta täieliku tööloa ja aastal 1954 oli ta ülemarsti kohusetäitja patoloogia osakonnas. Aastatel 1954–1969 töötas ta alamarstina Karolinska haigla radiopatoloogia instituudis kuni pensionile jäämiseni. Rootsis elamise algaastail oli ta koos doktor Johannes Riivesega vahendajaks Rootsi tervishoiuvalitsuse ja eesti arstkonna vahel, millest sündis Eesti Arstide Selts Rootsis; ta oli selle esimene ja kauaaegne esimees.