Ftalaadid on ftaalhappe estrid. Kõrgmolekulaarseid ftalaate (näiteks di(2-etüülheksüül)ftalaat [DEHP], diisononüülftalaat [DiNP], di-n-oktüülftalaat [DnOP]) kasutatakse peamiselt plastifikaatoritena ehk neid lisatakse ainetele nende elastsuse ja vastupidavuse suurendamiseks[1]. Näiteks kasutatakse kõrgmolekulaarseid ftalaate polüvinüülkloriidi (PVC) sisaldavate toodete valmistamisel, sealhulgas põrandaplaatide, mööbli polsterduse, aiavoolikute, dušikardinate, kaablikatete, mänguasjade, jalanõude ja vihmariiete tootmisel[2]. Madalmolekulaarseid ftalaate (näiteks dietüülftalaat [DEP] ja di-n-butüülftalaat [DBP]) kasutatakse parfüümide, kosmeetika ja lakkide tootmisel[1]. Ftalaate on hakatud Euroopa Liidus, Ameerika Ühendriikides ja Kanadas asendama alternatiivsete kemikaalidega, kuna on leitud, et ftalaadid on tervist kahjustava toimega. Nimelt kuuluvad ftalaadid endokriinseid häireid põhjustavate kemikaalide hulka.[3][4]
{{ajakirjaviide}}
: CS1 hooldus: PMC vormistus (link)
{{ajakirjaviide}}
: viitemall journal nõuab parameetrit |journal=
(juhend)