George Kelly

George Alexander Kelly (28. aprill 1905 – 6. märts 1967) oli Ameerika psühholoog, terapeut ja õppejõud. Tema peamiseks panuseks on isiksuslike konstruktide teooria loomine.^[1]

George Kelly sündis 1905. aastal Ameerika Ühendriikide Kansase osariigis väga töökas ja religioosses farmerite perekonnas. Tema ema oli õpetaja ja isa presbüterliku kiriku preester.

1926. aastal sai ta Parki kolledžis füüsika ja matemaatika bakalaureuse kraadi. 1928. aastal sai Kelly Kansase ülikoolis sotsioloogia magistrikraadi, tehes magistritöö tööliste vaba aja veetmise kohta. 1929. aastal sai ta psühholoogia bakalaureusekraadi Edinburghi ülikoolis, millele järgnesid magistri- ja doktoriõpingud Iowa ülikoolis. Tema doktoritöö teemaks oli kõne ja lugemise häired. Seejärel suundus ta kliinilise psühholoogia sfääri, asudes Fort Haysi kolledžis õppejõu ametikohale. Neil aegadel sõitis Kelly mööda riiki ning andis riiklike rahvahariduskoolide kaudu inimestele psühholoogilist abi. Alustanud psühhoanalüüsi rakendajana, distantseerus ta järk-järgult üha enam Freudi vaadetest, sest leidis, et Kesk-Lääne asukad kannatavad palju sagedamini põua, liivatormide ja majandusliku surutise kui libiidoprobleemide käes ^[2]. Teise maailmasõja ajal osales Kelly psühholoogina lendurite väljaõppes. Sõja lõppedes määrati ta Marylandi ülikooli abiprofessoriks. Otsustavaks läbimurdeks eneseteostamisel kujunesid Kellyle need kakskümmend aastat, mis ta töötas Ohio ülikooli kliinilise psühholoogia osakonna direktori ja professorina. 1955. aastal ilmus tema peateose “A theory of Personality. The Psychology of Personal Constructs”. Elu lõpuperioodil juhtis Kelly korraga kaht Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni (APA) haru: kliinilist ja nõustamispsühholoogiat. 1965. aastal sai Kelly Brandeisi ülikoolis kõik tingimused oma uurimistöö jätkamiseks, kuid 1967. aastal ta suri.