Geostatsionaarne orbiit

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Geostatsionaarne orbiit, geostatsionaarne Maa orbiit või geosünkroonne ekvatoriaalne orbiit (GEO) on ringikujuline orbiit 35 786 kilomeetri kõrgusel, mis asetseb Maa ekvaatori kohal (0° laiuskraad), on kohakuti Maa pöörlemise suunaga ning mille ekstsentrilisus on ligidal nullile^[1]. Objektil, mis on sellisel orbiidil, on orbitaalne periood võrdne Maa pöörlemise perioodiga (üks ööpäev) ja seetõttu tundub Maal olevatele vaatlejatele satelliit kindlas taevapunktis statsionaarselt olevana.

Kommunikatsioonisatelliidid ja ilmasatelliidid omavad tihti geostatsionaarseid orbiite, kuna satelliidi antennid, mis nendega suhtlevad, ei pea neid jälgima. Seetõttu on neid võimalik jälgida kogu aeg ning antenne saab suunata täpselt ühele kindlale positsioonile. Seda omadust kasutades on võimalik teha teaduseksperimente, näiteks ookeani värvi mõõtvad satelliidid (sh Geostationary Ocean Color Imager ehk GOCI), mida saab opereerida geostatsionaarsel orbiidil nii, et on võimalik jälgida väga väikseid muutusi ookeani keskkondades. Geostatsionaarne orbiit on üks alaliike geosünkroonsest orbiidist.

Idee geosünkroonse satelliidi kasutamiseks sides tõi esimesena välja 1928. aastal Herman Potočnik^[2]. Esimene geostatsionaarse orbiidi kirjeldus populaarteaduslikus kirjanduses oli George O. Smith raamatus "Venus Equilateral", kus ei mindud veel väga detailidesse. Briti ulmekirjanik Arthur C. Clarke kirjutas geostatsionaarsetest orbiitidest põhjalikumalt 1945. aasta Wireless Worldi ajakirja väljaandes "Extra-Terrestial Relays – Can Rocket Stations Give Worldwide Radio Coverage?". Raamatu sissejuhatuses avaldas Clarke tunnustust ka George O. Smithi raamatule "The Complete Venus Equilateral"^[3]. Clarke'i poolt esimesena kirjeldatud kasulikku kommunikatsiooni eesmärgil loodud orbiiti satelliitidele, tuntakse ka Clarke'i orbiidi nime all. Sarnaselt on ka defineeritud Clarke'i vöö, mis on piirkond kosmoses, 35 786 kilomeetri kõrgusel Maa keskmisest merepinna tasemest ja asub samal ajal ekvaatori tasandil, kus geostatsionaarsete orbiitide lähedased orbiidid on võimalikud^[3]. Clarke'i orbiit on umbes 265 000 km pikk.