HDR-video

HDR video, ka HDR TV (HDR, ingl High Dynamic Range, ’suur dünaamikaulatus) on üldnimetus videovormingute kohta, mille põhitunnusteks on suurem kontrastsus ja värviulatus, võrreldes senise, nn standardse dünaamikaulatusega.

Kontrastsust väljendab kujutise suurima ja vähima heleduse suhe ja värviulatust ehk värvihaaret esitatavate värvide suurim võimalik arv.

Inimese silmal on ülisuur dünaamikaulatus: suurima (heledas päikesevalguses) ja vähima (pimedas öös) tajutava heleduse suhe võib ulatuda 10 miljonini. Teatud ümbrusvalgusega kohandunult on see suhe ikkagi 10 tuhande ringis.^[1]

Digitaalse videosignaali dünaamilist ulatust iseloomustab värvisügavus, mida väljendatakse bittides. Videosignaali digiteerimisel on digitelevisiooni algusest peale olnud kasutusel 8-bitine värvisügavus (SDR, standardne värvisügavus), mille korral signaalil saab olla maksimaalselt 2⁸ = 256 signaalitaset (tingituna signaali tihendamisest kodeerimisel on see arv siiski tunduvalt väiksem, ekraanil enamasti kuni 64).

Dünaamikaulatust avardatakse sel teel, et kasutatakse 8 biti asemel 10- või 12-bitist värvisügavust. Kuva muutub detailsemaks eriti kuva tumedates ja heledates osades.

Ekraanil tegelikult eraldatavate heledus- ehk kontrastsusastmete arv oleneb peale signaali bittide loomulikult sellest, kui suur on konkreetse ekraanitüübi suurim võimalik heledus (võrdluskuvarites on saavutatud kuni 4000 nitti ehk cd/m²) ja kui sügava musta suudab ekraan anda (mõlema omaduse poolest paistab silma OLED-ekraan). Näiteks 10-bitise värvisügavuse ja ekraani suurima heleduse 2000 cd/m² korral võib kontrastsus ulatuda suhteni 200 000 : 1 (võrdluseks: praegusaegsetel 8-bitise värvisügavusega teleritel on see suhe kuni 500-nitise heleduse juures keskmiselt 5000:1).^[2]