Haldusleping on kokkulepe, mis reguleerib haldusõigussuhteid. [1] Haldusleping on avalik-õiguslik leping, mis on sõlmitud kahe või rohkema poole vahel ning võimaldab reguleerida ühte või mistahes arvu juhtumit. Vähemalt üks pool on avaliku võimu esindaja – riik, kohalik omavalitsus, muu avalik-õiguslik juriidiline isik või muu seaduse alusel avaliku halduse ülesandeid täitev isik. Teine võib olla füüsiline isik või eraõiguslik juriidiline isik. Mõlemad isikud peavad olema iseseisvad, nendest vähemalt üks täidab lepingupoolena haldusülesandeid. [2]
Haldusleping on üks haldustegevuse vorm. Haldusleping muudab haldustegevust paindlikumaks ja mitmesuguste olukordade jaoks sobivamaks, vähendades ühe poole, haldusorgani omavolilist tegevust. Halduslepingul põhinev haldustegevus võimaldab kaasata menetlustegevusse rohkem isikuid. Menetlustegevusse kaasatud isikutele on tagatud rohkem õiguseid, suurem võimalus oma huvisid esindada ning üldiselt mõjutada menetluse käiku ja tulemust vastavalt oma soovidele. [2]
Haldusleping erineb eraõiguslikust lepingust eelkõige kohtumenetluse osas: halduslepingutega seotud vaidlusi lahendatakse halduskohtus [3]. Lisaks annab haldusorgan halduslepinguga üle avaliku võimu volitused [2].
Halduslepingut reguleerib põhiliselt haldusmenetluse seaduse 7. peatükk [1], aga ka halduskoostöö seadus [4]. Halduskohtumenetluse seadustiku mõttes on haldusleping üks haldusakti liike. Halduslepinguga seotud kohtumenetlust reguleerivad haldusakti kohta käivad sätted [5].