Heino Gustavson

Heino Gustavson (23. jaanuar 1923 Tallinn – 27. veebruar 2005 Tallinn) oli eesti aja- ja koduloolane.

Ta uuris eelkõige Eesti tervishoiu ja farmaatsia ning toiduainetetööstuse ajalugu, ent huvitus ka kindlusehitiste ajaloost ja koduloolistest teemadest.

Heino Gustavson lõpetas Tallinna 5. Gümnaasiumi (1941), õppis aastatel 1942–1944 Tartu Ülikoolis ja 1944. aastal Giesseni Ülikoolis arstiteadust, 1943. aastal mobiliseeriti Saksa relvajõududesse ning läbis väljaõppe allohvitserikoolis Lauenburgis ja ohvitserikooli Bad Tölzis, Teise maailmasõja ajal teenis Saksa armees sanitari ja velskrina.^[1] Pärast Teist maailmasõda tegi kaks katset põgeneda Rootsi, 1945. aastal teisel põgenemiskatsel Rootsi vahistati Nõukogude võimude poolt ning talle mõisteti karistuseks 8 aastat vangilaagrit (algul Eestis, hiljem Venemaal Magadani oblastis)

1953. aastal Gustavson vabanes ja naasis Eestisse. Ta õppis Tallinna Meditsiinikoolis, mille lõpetas 1955. aastal, ja töötas velskrina. 1968. aastast töötas Eesti NSV Toiduainete Tööstuse Ministeeriumis toiduainete tööstuse ajaloo uurijana.

1974. aastal lõpetas ta kaugõppes Tartu Riikliku Ülikooli germaani-romaani filoloogia erialal. Tema diplomitöö teema oli "Die deutsche Gutsnamen in den ehemaligen Kreisen Harrien und Jerwen" (Endise Harju- ja Järvamaa saksakeelsed mõisanimed).^[2]

1984. aastal kaitses ta Eesti NSV Teaduste Akadeemias kandidaadiväitekirja "История медицины г. Таллина до октябрьского перида (XIII век – 1917 г.)" (Tallinna linna meditsiini ajalugu Oktoobri-eelsel perioodil (XIII saj – 1917)) ja sai kandidaadikraadi.

Heino Gustavson kirjutas üle 600 artikli ja 36 raamatut.