![]() |
See artikkel räägib filosoofia mõistest; hingedeks nimetatakse ka hingesante; filmi kohta vaata artiklit Hing (film); ühendusdetaili kohta vaata artiklit Hing (detail) |
Hing on tavalises tähenduses see, mis elustab keha.[1] Aristotelese järgi on kõigil elusolenditel hing, kusjuures taimedel on taimne hing (anima vegetativa), loomadel on lisaks loomne hing (anima sensitiva) ja inimestel kolmandana veel ratsionaalne hing (anima rationale).
Hinge tähendus oli alul seotud hingamise, puhumise ja tuulega. Mõiste on oletatavasti tekkinud ürgusundis algse universaalse animatistliku väekujutluse jagunemisel animistlikeks individuaalhingedeks.[2]
Küllalt sageli on hinge peetud üleloomulikuks nähtuseks, pidades teda keha elustavaks substantsiks. See skeem peab üldjoontes paika nii Vanas Testamendis (nefeš, 'elujõud, pulss' ja nešama, 'eluõhk', mida Jumal esimesele inimesele ninna puhus, st irdhing) kui ka kasvõi eesti muinasusundis. Paljudes usundites võib hing siirdhingena rännata või ümber sündida (reinkarnatsioon). Loodususundeis võib siirdhing muutuda loodusvaimuks (haldjaks). Esivanematekultuses on siirdhing rituaalse kummardamise objektiks. Rahvauskumustes ilmub surnu hing kummitusena, mardusena, tondina.[3]
Hing võib olla ka