![]() | See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2024) |
![]() | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2024) |
Huulheinalised | |
---|---|
![]() Drosera callistos | |
Taksonoomia | |
Riik |
Taimed Plantae |
Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
Selts |
Nelgilaadsed Caryophyllales |
Sugukond |
Huulheinalised Droseraceae |
Huulheinalised (Droseraceae) on õistaimede sugukond, kuhu kuulub Eestis perekond huulhein (Drosera).
Sugukonda huulheinalised (Droseraceae) kuulub kolm perekonda karnivoorsetest rohttaimedest. Maailmas on umbes 180 huulheinaliste liiki, huulheinalised on eksisteerinud umbes 80 miljonit aastat.
Kõik perekonnad peale Drosera on monotüüpsed (Mellichamp, 2020).
Huulheinalisi on umbes 200 liiki, mis on liigitatud kolme perekonda:
Huulheinalised võivad olla ühe- või mitmeaastased taimed (Mellaris, 2016).
Taime lehekodarik on puidu- või niineosaga. Taime juhtkimp on tavaliselt hargnenud (kahes ringis), kambium puudub, taime vars on endotermiline, leherootsu kimbud on erinevad. Ebasarika õisik võib olla sirp, tsirkulaarne, lateraalne või sarikas (Mellichamp, 2016). Huulheinaliste lehed on vahelduvad lahtirulluvad ja näärmekarvadega, näärmekarvade tipus on lima tootvad näärmed (Chase et al., 2016).
Huulheinaliste õied on keskmise suurusega, taimel on viis tupplehte, kolm viljalehte, viis kroonlehte valge või lilla värvusega (öösiti sulguvad) ning vastavalt liigile 5–20 tolmukat, perigoon on hüpogüünne, taime viljad on terises (Chase et al., 2016; Mellichamp, 2016). Paljunemine toimub seemnetega ja harvemal juhul ka vegetatiivsel viisil, taim on kahesuguline (Aher, 1984; Wikipedia, 2024a).
Huulheinad sisaldavad elagiinhapet (Chase et al., 2016), oksünaftokinooni derivaate (peamiselt plumbagiini ja droserooni), valku lõhustuvat pepsiinitaolist ensüümi ning õun-, sidrun-, äädik- ja sipelghapet (Tammeorg et al., 1973).
== Toitumine == Huulheinalised on karnivoorsed putuktoidulased taimed, kuid kasvukeskkonnas, kus leidub vajalikke toitaineid, omastatakse need ka juurte kaudu (Aher, 1984). Putukate püüdmine käib püüniste või lehtede abil: näärmekarvadest eritatakse kleepuvat ainet, mis reageerib putuka puudutusele paindumisega (Drosera)/sulgub leht, kus putukas seeditakse, et vajalikke toitaineid saada (Aher, 1984; Wikipedia, 2024a). Näärmekarvade tipus asub hapet ja ensüüme sisaldav kastetilk (sarnaneb loomade seedemahlaga) (Aher, 1984). Dionaeal ja Aldrovandal on suletavad lõkspüünised ning Droseral väljaulatuv rulluv vars kleepuvate näärmekarvadega; sellegipoolest on perekonnad arvatud ühte sugukonda, teadlased järeldavad, et lõkspüünised arenesid välja vaid korra (pole teada, kas esivanem oli maismaa- või vee-eluline) (Wikipedia, 2024a).