Immuunpuudulikkus, ka immuunkompromiteritus, on seisund, mille puhul immuunsüsteemi võime võidelda nakkushaiguste ja vähi vastu on nõrgenenud või puudub täielikult. Enamik juhtumitest on omandatud ("sekundaarsed") patsiendi immuunsüsteemi mõjutavatest välistegurite tõttu. Selliste välistegurite näideteks on HIV-nakkus ja keskkonnategurid, nagu toitumine.[1] Immuunkompromiteeritus võib olla ka tingitud geneetilistest häiretest. Siinkohal võib näiteks tuua SCID-sündroomi (raske kombineeritud immuunpuudulikkus).
Kliinilistes tingimustes võib mõningate ravimite, näiteks steroidide, põhjustatud immunosupressioon olla nii kõrvaltoime kui ka ravi plaanitud eesmärk. Sellise kasutusviisi näiteid leidub elundisiirdamise operatsioonidel äratõukereaktsiooni vältimiseks ja üliaktiivse immuunsüsteemiga patsientide puhul ehk autoimmuunhaiguste korral. Mõned inimesed on sündinud immuunsüsteemile omaste defektidega ehk primaarse immuunpuudulikkusega.[2]
Inimest, kellel on mistahes liiki immuunpuudulikkus, nimetatakse immuunkompromiteerituks. Immuunpuudulikkusega indiviid võib lisaks tavalistele infektsioonidele, mis võivad mõjutada igaüht, olla eriti haavatav oportunistlike infektsioonide suhtes.[3] Immuunpuudulikkus vähendab ka vähi immuunjärelevalvet, mille käigus immuunsüsteem uurib läbi keha rakke ja hävitab neoplasmasid (kasvajaid).