Jama ajamine on väidete esitamine nende tõeväärtusest hoolimata ning eesmärgiga saavutada retoorilises olukorras edu. Jama ajamise saadus on jamajutt ehk lühidalt jama.[1][2]
Jama eristatakse valest ja tõelaadsusest, sest vale puhul eeldatakse kõneleja soovi sihipäraselt eksitades tõde varjata, ja tõelaadsuse puhul eeldatakse kõneleja soovi esitada võimalikult tõepäraseid, kuid siiski eksitavaid väiteid. Jama ajamise puhul ei pea kõneleja oma tegevust ega väiteid tõega seostama ega arvama end teadvat tõde, ka ei pruugi esitatavad väited olla valed. Jama ajajat ei iseloomusta niivõrd tema väidete ebatõene sisu, vaid ükskõiksus tõe suhtes ja suhtluses või väitluses osalemise ebasiiras motivatsioon.[3][4]
Oma kuulsas essees "Jamast" osutab Harry Frankfurt, et fakte ja tõde silmas pidav väitlus eeldab distsipliini, objektiivsust ja tähelepanu detailidele, kuid jama ajamise puhul ei rakendata neid standardeid või piiranguid või ei rakendata neid sihipäraselt. Kuna jama ajaja ei hooli tõest, on Frankfurti meelest jama suurem tõe vaenlane kui valed.[5][2]
Jama ajamine võib olla edukas, kuna selle ajamisele kulub vähem ressurssi kui selle ümberlükkamisele.[4]