Johann Albrecht von Hohenzollern

Johann Albrecht von Hohenzollern ehk Johann Albrecht von Brandenburg-Ansbach (ka Johann Albrecht von Magdeburg või Johann Albrecht von Halberstadt; 20. september 1499 – 15. mai 1550) oli Brandenburg-Ansbach-Bayreuthi mittevalitsev markkrahv ja Magdeburgi peapiiskop ning Halberstadti piiskop.

Tema isa oli Ansbachi markkrahv Friedrich II ja ema Kazimierz IV tütar Sophia. Tal oli 16 õde-venda, tema oli neist viieteistkümnes. Tuntumad tema vendadest olid Albrecht, kes oli Saksa ordu kõrgmeister ja hiljem esimene Preisimaa hertsog, ja Wilhelm, kes oli viimane Riia peapiiskop. Et Johann Albrecht oli vanuselt eelviimane vend, polnud tal ilmaliku pärandi saamiseks lootust ja talle valiti vaimuliku tee.

1523. aastal nimetas tema onupoeg, kardinal, Mainzi peapiiskop, Magdeburgi peapiiskop ja Halberstadti piiskop Albrecht ta Magdeburgi koadjuutoriks. 1541. aastal nimetati ta Magdeburgi ja Halberstadti asehalduriks, 1545. aastal, pärast Albrechti surma, sai ta aga mõlema valduse valitsejaks. Karl V kinnitas need valdused talle 1548. aastal. Ta püüdis takistada protestantluse levikut oma piiskopkondades, kuid küllaltki edutult.

Kuigi veendunud katoliiklane, tegutses Johann Albrecht ka oma protestantliku venna Albrechti huvides, olles tema esindajaks nii paavsti kui ka keisri juures. Ta oli teatud aja orduprokuraatorina ametis ka Saksa ordu juures, kuid tal tekkisid tõsised vastuolud Saksa haruga, mis püüdis Preisimaad tema venna käest endale saada. Johann Albrecht toetas ka Wilhelmi saamist Riia peapiiskopiks.