See artikkel räägib vee ammutamiseks mõeldud rajatisest, teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Kaev (täpsustus). |
Kaev (lõunaeesti murretes läte) on rajatis maapinnast põhjavee ammutamiseks.
Kaevud võivad suuresti erineda sügavuselt, veemahult ja vee kvaliteedilt. Kaevuvesi sisaldab tavaliselt rohkem mineraale kui pinnavesi ning võib seega vajada töötlemist vee pehmendamiseks.
Kaeve hakati rajama, kui seoses põlluharimise laienemisega liikusid inimesed looduslikest veekogudest kaugemale ja kõrgematele kohtadele.
Eesti vanimad teadaolevad kaevud on pärit 12. sajandist (linnusekaevud). Väga vanad on ka saarte ja Põhja-Eesti sumbkülade keskel asuvad külakaevud. [1]
Esimesed andmed linnakaevudest pärinevad Tallinnast 30. aprillist 1375 – tänapäeva Rataskaevu tänaval asunud Tallinna rataskaevust, mida sellel ajal nimetati Sternsodi kaevuks. Nimi Sternsodi tulenes alamsaksakeelsest mõistest "stern" 'kalk', kuna kaevu vesi oli lubjarikas ja väga kalk[2].
19. sajandiks oli kaev juba peaaegu iga talu õuel. [1]