Kahedimensionaalne geelelektroforees (2DE- või 2D-elektroforees) on elektroforeesi rakendus, mida klassikaliselt kasutatakse valkude analüüsimiseks. See tehnika eraldab valgud erinevate omaduste kaudu. Esimene dimensioon on isoelektriline fokuseerimine, mis eraldab valgud vastavalt nende isoelektrilisele punktile (pI). Teine dimensioon on SDS-polüakrüülamiidgeelelektroforees (SDS-PAGE), mis eraldab valgud vastavalt molekulmassidele.[1]
Selle meetodi võtsid esimestena kasutusele 1975. aastal Patrick H. O'Farrell[2] ja Joachim Klose.[3]