Kiilkaar on kaaretüüp, mis koosneb kahest konkaav-konveksse kujuga S-kurvist, arvestades nende suunda kaarte lähtepunktidest. Seda võib ligikaudselt kirjeldada kui järsult väljavenitatud tipuga teravkaart. Esineb India ja islami arhitektuuris ning Venemaa 16.–17. sajandi arhitektuuris, samuti Lääne-Euroopa hilisgootikas, kust võib leida kiilkaarekujulisi ehisviile, uksesilluseid ning uksesilluste ornamente, kiilkaararkaade jm.
Eesti arhitektuurist leiab kiilkaare laiema ja lamedama vormi, nn eesliselgkaare Oleviste kiriku seinalt Hans Pawelsi kenotaafi kujunduses ja mõnel siseportaalil Tallinna 15. sajandi majades[2], samuti näeb slaavipärast kiilkaart õigeusu kirikute puidust ikonostaaside kujunduses.[3]