Kinoloonid

Kinoloonide põhistruktuur: sinine radikaal on enamasti piperasiin; kui ühendis on fluori aatom (punane), siis on see fluorokinoloon

Kinoloonid on rühm sünteetilisi laiatoimelisi antibiootikume.[1][2] Esimene kinoloon oli nalidikshape, mille kasutamist alustati 1962. aastal inimese kuseteede infektsioonide raviks.[3] Nalidikshappe avastas klorokiini sünteesimisel tekkinud destillaadi lisandina George Lesher koos oma kolleegidega.[4] Kinoloonid takistavad bakteriaalse DNA lahtikeerdumist ja replitseerumist.[5] Enamik kinoloone, mida kasutatakse meditsiinis, kuulub fluorokinoloonide alamklassi, mille ühendite kinoliintuumal on enamasti 6C või 7C positsioonis fluori aatom.

Fluorokinoloonid muutuvad meditsiinis aina populaarsemaks, sest bakterite antibiootikumiresistentsus välistab teiste ühendite kasutamise. Üks kinoloonide häid omadusi on võime tappa baktereid kiiresti, kuid see omadus ei ole kõigil kinoloonide derivaatidel ühesugune.

  1. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega zzSQm on ilma tekstita.
  2. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega pmid17310788 on ilma tekstita.
  3. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega G83jI on ilma tekstita.
  4. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega TmQJF on ilma tekstita.
  5. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Hooper- on ilma tekstita.

From Wikipedia, the free encyclopedia · View on Wikipedia

Developed by Nelliwinne