Kolmanda inimese argument, millest räägib esimesena Platon oma dialoogis "Parmenides" (132d-133a), on Platoni ideedeõpetuse kriitika.
Väljendi kolmas inimene (vanakreeka keeles τρίτος ἄνθρωπος, tritos anthropos) võttis kasutusele Aristoteles, kes kasutab näitena inimest (sellest ka argumendi nimi), et argumenteerida Platoni teooria vastu.[1] Argumendi kohaselt peab vastavalt ideedeõpetuse postulaatidele inimese ja ideede sfääris paikneva "inimese idee" vahel olema sarnasus, mida aga peab omakorda väljendama eraldiseisev, sj ühtlasi ideede sfääri kuuluv idee ning see viib lõputu regressi tõttu ideede hulga kasvamisele lõpmatusse, muutes sellega ideede sfääri piiritlematuks, mis on metafüüsilises mõttes ebasoovitav.
Aristotelese sõnastuses leiab argumendi tema "Metafüüsika" 1. raamatust (990b1), 13. raamatust (1079a13) ja "Sofistide ümberlükkamistest (178b36). Platoni "Parmenideses" on Aristoteleselt nime saanud argumendi kõrval veel teisi sarnaseid ideedeõpetuse probleeme väljendavaid arutlusi.