Konrad Lorenz | |
---|---|
Sündinud |
7. november 1903 Viin, Austria-Ungari |
Surnud |
27. veebruar 1989 (85-aastaselt) Viin, Austria |
Alma mater | Viini Ülikool |
Teadlaskarjäär | |
Tegevusalad | etoloogia |
Tunnustus |
Londoni Kuningliku Seltsi liige (1956) Nobeli meditsiiniauhind (1973) |
Konrad Zacharias Lorenz (7. november 1903 Viin – 27. veebruar 1989 Viin) oli Austria zooloog ja etoloog, Nobeli auhinna laureaat.
Ta oli üks loomade käitumist uuriva teaduse etoloogia rajajaid. Aastal 1973 pälvis ta koos Karl von Frischi ja Niko Tinbergeniga Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.
1940 sai ta Königsbergi ülikoolis psühholoogia professoriks. 1941 mobiliseeriti ta Wehrmachti, kus teenis arstina. 20. oktoobril 1943 pidas Konrad Lorenz Tartu Ülikooli aulas loengu "Inimese ja looma psühholoogia võrdlus".[1]
Ta langes venelaste kätte vangi ja oli 1944–1948 NSV Liidus sõjavang. Vangistuses jätkas ta tööd arstina. Vangistuses hakkas ta kirjutama raamatut, mille käsikiri lubati tal alles jätta, samuti kuldnokk, keda ta vangilaagris pidas.
Venemaal kirjutatud käsikirja põhjal valmis tal raamat "Die Rückseite des Spiegels, Versuch einer Naturgeschichte menschlichen Erkennens", mis ilmus 1973 Austrias.