Kontaktimprovisatsioon on liikumisvorm ühe või mitme partneriga, mis põhineb kontaktis olevate kehade liikumisel, kus kehade liikumist reguleerivad füüsikaseadused (impulss, gravitatsioon, inerts, kesktõukejõud, hõõrdumine).[1][2] Samuti on kaasatud ka meelte treening, sest kehadele esitatakse väljakutse tulla toime ettearvamatute olukordadega.[3]
Kontaktimprovisatsiooni mõiste lõi Ameerika tantsija ja koreograaf Steve Paxton , kes 1972. aasta jaanuaris esitas trupiga publikule oma tantsulavastuse “Magneesium”. Sellest lavastusest arenes hiljem välja ülesastumine, kus Paxton esitles kontaktimprovisatsioone.[3][4]
Kontaktimprovisatsioon on tantsumaailmas kohati kummaline nähtus. Esmapilgul tundub, et tegemist oleks nagu maadlusega, kuid võistlus käib selle peale, kumb rohkem järele anda oskab.[5] Kontaktimprovisatsiooni osaks on minna vooluga kaasa ja anda järele, kasutades oma kehaosi toetamiseks ja abistamiseks, kuid väga harva liigutuste manipuleerimiseks.[6] Mõned inimesed, kes on näinud kontaktimprovisatsiooni, kirjeldavad seda kui segu kunstist, spordist, jitterbug'ist ning armatsemisest.[3]