Krediidirisk on tehingu vastaspoolest lähtuv risk, et klient ei täida krediidiasutuse ees lepingujärgseid kohustusi kokkulepitud tingimuste kohaselt.[1]Esimesena on krediidirisk seotud laenuvõtjaga. Krediidiriski puhul võib kaotus olla täielik või osaline. Panga võetud krediidirisk sõltub suuresti sellest, kui pikk on laenutähtaeg. Pikema perioodiliste laenude puhul on võimalus suurem, et tulenevalt majandusliku olukorra muutustest, muutustest tööturul või isiklikel põhjustel satub laenuvõtja makseraskustesse ning ei suuda oma kohustusi panga ees täita.[2]
Krediidiriski suurus ei lähtu üksnes laenuvõtjast. Seda mõjutab samuti ka äripiirkonna makromajanduslik olukord: [2]
Kuid samuti ka poliitiline situatsioon, seadusandlus ja tehnoloogia areng.
Krediidiriskist tekkinud kahjumid võivad põhjustada mitmeid olukordi,[3]näiteks:
Et vähendada laenuandja krediidiriski, võib laenuandja teha tulevasele laenuvõtjale krediidi kontrolli. Samuti võib nõuda pank laenutaotlejalt asjakohast kindlustuslepingut, milleks võib olla tagatisena hüpoteek või laenu taotlemine läbi kolmanda osapoole, mis tagab pangale suurema turvalisuse ja garantii. Üldiselt, mida suurem on risk, seda kõrgem on intressimäär, mida võlgnikul palutakse võla pealt maksta. Eraklientide ja äriklientide puhul on erinev intressimäär ja krediidirisk. Laenu andmisel on erakliendiga seotud krediidirisk võrreldes ärikliendiga madalam, kuna nende sissetulek on reeglina stabiilne ja kergemini prognoositav. Lisaks tagavad eraisikud oma kohustusi panga ees isikliku varaga, mis tõstab nende moraalset vastutustunnet.[4]