Laamtektoonika (lad k tectonicus, kr k τεκτονικός, ehitusega seotud) [1] on üldtunnustatud teaduslik teooria ja õpetus, mille järgi koosneb Maa litosfäär suurtest tektoonilistest laamadest, mis on aeglaselt liikunud umbes 3,4 miljardit aastat.[2] Laamtektoonika teooriat hakati aktsepteerima 1960. aastate lõpus, kui tõestati ookeanipõhja laienemine.
Maa litosfäär, mis koosneb jäigast maakoorest ja ülemisest vahevööst, jaguneb seitsmeks või kaheksaks suureks laamaks ja paljudeks väiksemateks laamadeks. Laamade piirialadel esinevad maavärinad, vulkaaniline tegevus, mägede kerkimine ja riftivööndid. Laamade suhteline liikumine on tavaliselt vahemikus null kuni 10 cm aastas.[3]
Maa väliskihid jaotatakse mehaaniliste omaduste ja soojusülekande viisi järgi litosfääriks ja astenosfääriks.[4] Litosfäär on jahedam ja jäigem, samas kui astenosfäär on kuumem ja voolavam. Soojusülekande osas kaotab litosfäär soojust juhtivuse teel, samas kui astenosfäär kannab soojust üle ka konvektsiooni teel.
Laamtektoonika põhiprintsiibi järgi kulgevad litosfääri maakoores olevad laamad vedelikutaolisel (viskoossel) astenosfääril. Laamade liikumine ulatub tüüpiliselt 10–40 mm aastas (Atlandi ookeani keskahelik), kuni umbes 160 mm aastas (Nazca laam).[3][5]