Langerhansi rakud on paljude imetajate epidermise ogakihis, suu, eesnaha ning tupe limaskestas ja tüümuses asuvad suuretuumalised paljude haaradega immuunrakud.
Langerhansi rakkude paiknemine, areng, morfoloogia, histoloogia, mutatsioonid,apoptoos ja patoloogilised seisundid võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti. Nad pärinevad loote rebukotist ja maksa eellasrakkudest ning migreeruvad epidermisesse looteeas.[1]
Langerhansi rakud sarnanevad nii dendriitrakkude kui makrofaagidega. Nad on kudedes paiknevad antigeeni esitlevad rakud. Paiknemise ja päritolu poolest liigitatakse nad makrofaagide hulka, kuid nagu dendriitrakud, migreeruvad nad koest välja lümfisõlme, et esitleda antigeeni T-rakkudele.[2] Nad võivad sugulisel teel HI-viirusega nakatumisel toimida reservuaarina ja esitleda HIV-antigeene CD4-retseptoritele, transportimaks neid CD4+ lümfotsüütidesse.
Neid seostatakse Langerhansi rakkude histiotsütoosiga ja allergilise kontaktdermatiidiga. Langerhansi rakkude migratsioonihäiretega seostatakse ka psoriaasi.
Langerhansi rakud on nimetatud nende avastaja saksa arsti ja patoloogi Paul Langerhansi (1847–1888) järgi. Paul Langerhans avastas Langerhansi rakud 1868. aastal, olles 21-aastane meditsiiniüliõpilane, ja liigitas need morfoloogia põhjal närvikoe rakkudeks.[3]