Liivimaa maamarssal (saksa keeles Livländischen Landmarschall, vene keeles предводитель дворянства) oli Rootsi valitsemisajast 1643–1920 kohaliku aadli omavalitsuse ehk rüütelkonna (Ritterschaft) kõrgem ametnik Liivimaal, kelle ülesandeks oli juhatada Liivimaa rüütelkonna üldkoosolekut ehk maapäeva (Landtag). 18. sajandist alates oli maamarssali ülesandeks esindada ka rüütelkonna huve keskvõimu juures.
Poola valitsusajal Poola kuninga Zygmunt II Augusti poolt 28. novembrist 1561 antud privileegidega Liivimaa rüütelkonna ja selle seisusliku omavalitsuse moodustamisel oli Liivimaa hertsogkonnas Liivimaa rüütelkonna esindaja, kelle roll (saksa k. Ritterschaftshauptmann) taastati Rootsi valitsemisajal.
Teatud perioodidel ei olnud poliitiliste ja administratiivsete probleemide või sõjaolukorra tõttu maamarssalit ametis. Esimene periood kestis 20. detsembrist 1694 28. jaanuarini 1710. Selle põhjuseks oli rüütelkonna vastutegevus Rootsi keskvõimule ja 1700 alanud Põhjasõda. Aastatel 1695–1700 täitis maamarssali kohuseid maapäeva direktor (Landtagsdirektor), kelle ülesanded olid sisuliselt maamarssali ülesannetega sarnased. Balti erikorra kaotamise tõttu likvideeriti maamarssali ametikoht uuesti 3. juulil 1783 ja taastati alles keiser Paul I poolt 28. novembril 1796. Vahepealsel perioodil korraldas maapäevade tööd niinimetatud aadlimarssal (Gouvernementsmarschall).
Kui maamarssal ei saanud mingitel põhjustel oma kohustusi täita ja astus enneaegselt tagasi või tagandati, siis võis kuni uute korraliste valimisteni valida tema asemele ajutise kohusetäitja (vikarierendes Landmarschall).
Algselt valiti maamarssal ametisse kolmeks aastaks. See kord kinnitati lõplikult 1648 Rootsi kuninganna Kristiina poolt. 1870. aastatest valiti maamarssal määramata ajaks. Valituks osutunud kandidaadi pidi alati kinnitama ka kindralkuberner.
Viimane maamarssal astus ametist tagasi 1919 ja tema asemele uut ametnikku enam ei valitud. Liivimaa rüütelkond likvideeriti 1920.