Limiit ehk harmoonia limiit on muusikas Harry Partchi poolt kasutusele võetud mõiste, et kirjeldada helisüsteemi aluseks oleva häälestuse keerukust. Partch leidis, "mida suurem on limiit, seda harmooniliselt keerukamana ja potentsiaalselt dissonantsematena on võimalik häälestussüsteemi intervalle tajuda".[1]
Harry Partch, Ivor Darreg, Ralph David Hill ja teised mikrotonaalset muusikat loonud heliloojad on leidnud, et muusika arengu käigus on võetud teadlikult kasutusele järjest kõrgemaid osahelisid, mis on dissonantsi emantsipatsiooni tõestuseks.
Euroopa keskaja muusika põhines konsonantseteks peetavatel oktavil ja puhtal kvindil, jäädes nii kolme esimese osaheli piiridesse. Renessansiajal muutusid järjest olulisemaks tertsid, mis tähendas konsonantsete osahelide piiride nihutamist viienda osahelini.
20. sajandi alguses muutus afroameerika muusika mõjul järjest konsonantsemaks septakord kui tertsidest ehitatud konstruktsioon. See omakorda tõi kaasa konsonantsena aktsepteeritud osahelide piiri nihkumise viiendast osahelist kõrgemale. Näiteks dominatseptakordi võiks võrdtemepereeritud häälestuses redutseerida intervallisuhetele 4:5:6:7 ja suurt septakordi suhetele 8:10:12:15.
- ↑ Bart Hopkin, Musical Instrument Design: Practical Information for Instrument Design (Tucson, Ariz.: See Sharp Press. 1996), p. 160. ISBN 1-884365-08-6.