Linnupesa

Linnupesa on ehitis (tihti linnu enda tehtud), kuhu lind saab turvaliselt muneda oma munad ning seal neid haududa ja kasvatada oma järglasi.^[1][2]

Pesad võivad aidata hoida mune ja linnupoegi soojas.^[3] Linnupesade suurus on enamasti proportsionaalne lindude suurusega.^[2] Pesa ehitamine on suuresti instinktiivne, kuid just keerukamate pesade puhul on oluline ka õppimine ja kogemus. Näiteks noore isase kangurlinnu (Ploceus cucullatus) pesa on räpakamalt ehitatud kui juba kogenud linnu oma.

Mõnel liigil ehitab pesa emane, mõnel isane ning mõnel liigil ka mõlemad koos.^[3] Harakad (Pica pica) ehitavad kevadel koos uue pesa või remondivad vana. Karmiinleevikestel (Carpodacus erythrinus) ehitab emane pesa madalale põõsasse. Esineb ka liike, kes ise pesa ei ehita ning seda ka ei kasuta. Käo (Cuculus canorus) emaslind muneb enamasti sama linnuliigi pessa, kes teda on üles kasvatanud: Eestis sagedamini linavästriku, hall-kärbsenäpi, kõrkja-roolinnu, võsaraadi, sookiuru, punarinnu pessa.^[4]

Linnupesad võivad olla olulised ka sugulise valiku puhul. Vaadatakse pesa ehitamise aktiivsust, pesa suurust, pesamaterjali hulka ning lehtlalindlaste (Ptilonorhynchidae) puhul ka pesa dekoratiivsust. Kõik need tunnused annavad paarilisele informatsiooni ehitaja kvaliteedist.^[5] Lindude pesatüübid ja ehituskohad varieeruvad suuresti, sõltudes elupaigast või paljunemisviisist.^[2]

Osad suured linnud (kotkad, merelinnud, kullid, pistrikud) kasutavad oma pesi mitu aastat, enamik linde ehitab aga igal aastal uue pesa.^[3] Puu otsa pesa ehitamine on suur investeering ning suurema pesa puhul ei ole mõttekas seda igal aastal uuesti teha. Muidu ei pruugi jääda piisavalt aega ja jõudu järglaste saamiseks või kasvatamiseks.^[6]