See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2010) |
Looduskesksus ehk ökotsentrism on keskkonnaeetika mõttemuster, mis inimühiskonna ja looduse suhete konstrueerimisel lähtub loodusele omistatavatest õigustest ja vajadustest[1]. Looduskesksuse vastand on inimkesksus.
Ökotsentrismiga kattub osaliselt mõiste "biotsentrism", nende eristus on kirjanduses sageli hägune. Mõned allikad väidavad, et ökotsentrism väärtustab nii elus- kui eluta süsteeme (ökosfääri), biotsentrism aga eelkõige elussüsteeme (biosfääri)[2].
Looduskesksuse rõhutamine on keskkonnapoliitilistes säästvat arengut põhjendavates aruteludes sageli edukas vahend, sest emotsionaalselt ja sümboli mõttes on "looduskesksus" mõjuv mõiste[1].
Kõige põhilisemaks lahknevuseks keskkonnakaitse mõtestamisel peetakse jätkuvalt inimkesksuse ja looduskesksuse eristamist[3]. Looduskeskne mõtteviis eeldab kõigi eluvormide väärtustamist, neile omase "sisemise väärtuse" ja elueesmärgi tunnustamist - seega, inimene kui üks paljudest eluvormidest peaks esmalt mõtlema sellele, kuivõrd tal ikka on õigust teistega manipuleerida.