Lumikate

Lumikate on lumekiht maapinnal, mis tekib lumesaju ja lumetormide tagajärjel.

Lumikattele on iseloomulik väike tihedus, mis aja jooksul kasvab, eriti kevadel ja sulailmas. Uue lumikatte albeedo on 70–90%, vana osaliselt sulanud lumikatte albeedo on 30–40%.

Lumikate peegeldab tugevasti päikesekiirgust ja kaitseb mulda ülekülmumisest ning taliviljaorast kärbumise eest. Ta mõjub kliimale, pinnamoele, jõgede ja liustike toitumisele, mullaprotsessidele, taimede ja loomade elule.

Lumikate liigitatakse:

• ajutiseks lumikatteks, mis sulab ära päeva jooksul tekkimisest;
• püsivaks lumikatteks, mis säilib kogu talve jooksul või sulab osaliselt sulailma puhul.

Eestis kõige paksem lumikate (104 cm) mõõdeti 1924. aastal Tallinnas ^[1]. Lumikatte paksus 68 cm mõõdeti 1968. aastal Jõhvis.^[2]