See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2019) |
Maa taluvuspiirid ehk planetaarsed piirid (inglise keeles planetary boundaries) on teadlaste poolt 2009. aastal loodud raamistik planeedile Maa, mida inimkond ei tohi ökosüsteemide funktsionaalse säilimise ja inimkonna tuleviku nimel ületada.[1]
Raamistiku eesmärk on piiritleda ja kvantifitseerida inimtekkeliste häiringute tasemed, mis lubaksid Maal jääda stabiilsetesse ja loomulikesse tsüklitesse. Praegu käsitletakse globaalseid inimtekkelisi keskkonnahäireid peamiselt eraldiseisvate probleemidena (näiteks kliimamuutused, bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, reostus), kuid taoline lähenemine ignoreerib häirete koondmõjusid Maa süsteemi üldisele olekule. Planetaarsed piirid loovad teadusliku raamistiku inimtekkelistest keskkonnamõjudest, mis analüüsib planeet Maa süsteemi kui tervikut.[2]
Maa taluvuspiirid on inimmõju tasemed, mille ületamisel muutuvad ebasoodsad keskkonnamuutused pöördumatuks, ohustades ökosüsteemide vastupanuvõimet ja inimeste toimetulekut. 2023. aastaks on teadlaste poolt eristatavad 9 planetaarset piiri: kliimamuutused (jaguneb: süsihappegaasi sisaldus atmosfääris ja kiirgussund), uute inimtekkeliste mõjurite kuhjumine, stratosfääri osooni hõrenemine, loodusliku mitmekesisuse kadu (jaguneb: geneetiline elurikkuse kadu ja funktsionaalne elurikkuse kadu), saasteosakeste hulk õhus, hapestumine, aineringide (sh lämmastiku- ja fosforiringe) häiringud, magevee liigtarbimine (jaguneb: taimede omastatav vesi ja pinna- ja põhjavesi) ja maakasutuse muutus.[3]
Kõik planetaarsed piirid on omavahel tihedalt seotud. Näiteks laiendades põllumaad loodusliku ala arvelt, vähendame elurikkust ning häirime loomulikku veerežiimi. Maakasutuse muutus toob kaasa CO2 heitme suurenemisele ning kasvuhoonegaaside konsetratsiooni kasv kiirendab kliimamuutuste süvenemist.[4]