|
See artikkel räägib mütoloogilisest tegelasest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Mardus (täpsustus) |
Mardus (ka marras, mardajus, marras[1]) tähendas Eesti rahvausundis algselt surnut, siis surnu kehast eraldunud hinge või surmahaldjat, hiljem kindlat surmaennet.[2]
Mardus oli sellisena tuntud peamiselt Põhja-Eestis, Lääne-Eestis tähendas ta ka õnnetust või häda.[1] Ta ilmus looma, linnu või inimese kujul, aga ka nime hüüdva hääle või helinana. Kui hõigatu vastas, siis ta suri.[3] Kuna surnute hingi arvati minevat putukate sisse, siis mardusega seoses on mardika nimetus.[2]
Sõna võib olla etümoloogiliselt seotud iraani tüvega marta-, mis tähendas surelikku. Samast tüvest võib pärineda ka marrasknahk - surmale määratud nahk. Novembrikuu (kooljakuu) kannab soomlastel "marraskuu" nime, ilmselt hingedeaja tõttu.
- ↑ 1,0 1,1 Eesti murrete sõnaraamat Vaadatud 10.12.2020
- ↑ 2,0 2,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1996. Lk 114.
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 163.