Marianne Bachmeier

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Jaanuar 2025) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Marianne Bachmeier (3. juuni 1950 Sarstedt, Alam-Saksimaa – 17. september 1996 Lübeck, Schleswig-Holstein) oli saksa naine, kes tappis 1981. aastal oma tütre mõrvari kohtusaalis.

Bachmeier sündis Sarstedtis, tema vanemad olid mõlemad põgenikud Ida-Preisimaalt, konservatiivsed ja sügavalt usklikud. Isa oli endine Waffen-SSi liige, range ja joomalembene, kes käis tihti kodulähedases baaris. Bachmeieri kodune elu polnud õnnelik, isa muutus peale joomist veel agressiivsemaks. Kui ta vanemad lahutasid ja ema uuesti abiellus, ei saanud ta läbi ka oma kasuisaga, keda ta pidas diktaatorlikuks ja ema viskas ta kodust välja.^[1][2]

Bachmeier jäi esimest korda rasedaks 16-aastaselt 1966. aastal, ta andis lapsed lapsendada. 18-aastaselt jäi ta uuesti rasedaks, vahetult enne lapse sündi teda vägistati. Ka teise lapse andis ta lapsendada.^[3]

1972. aastaks oli Bachmeieril tekkinud suhe baari Tipasa omanikuga, kus ta töötas ja ta jäi uuesti rasedaks. 14. novembril 1972 sünnitas ta tütre Anna, keda ta kasvatas üksikemana. Ta võttis Anna tihti töö juurde kaasa, ta töötas tihti hiliste öötundideni ja magas seejärel kuni pärastlõunani, mistõttu Anna oli päeval omaette. Bachmeier oli teadlik oma problemaatilisest elust ja oli kaalunud ka Anna välja lapsendamist.^[4] Bachmeieri sõbrad kirjeldasid, et ta kohtles Annat kui väikest täiskasvanut, ja juba väga noorena eeldas, et ta saaks mitmete asjadega ise hakkama. Anna magas tihti baaris, kui ema pidutses.^[5][6]

5. mail 1980, kui Anna oli seitsmeaastane, oli tal tekkinud emaga tüli ja ta otsustas kooli mitte minna. Ta rööviti 35-aastase lihunik Klaus Grabowski poolt, kelle kodus ta oli varem käinud kassidega mängimas.^[7][6] Grabowski vägistas Annat ja siis kägistas ta oma kihlatu sukkpükstega surnuks, seejärel sidus tema surnukeha kinni ja pani kasti, mille ta jättis kanali kaldale. Grabowski kihlatu andis ta politseile üles.^[8][9]

Grabowski oli juba varem kahe tüdruku seksuaalse ahistamise eest süüdi mõistetud. 1973. aastal oli ta proovinud kuueaastast tüdrukut kägistada, talle mõisteti aastane tingimisi karistus. 1976. aastal oli ta vabatahtlikult läbinud keemilise kastratsiooni, kuid hiljem avastati, et ta oli läbinud hormoonravi, et kastratsiooni tagasi pöörata.^[10][11] Pärast vahistamist väitis ta, et Anna proovis talt raha välja pressida, ähvardades ahistamisest emale rääkida ja ta oli Anna tapnud, kuna kartis vanglasse tagasiminemist.^[12]

6. märtsil 1981 kella 10 ajal, Grabowski kohtuprotsessi kolmandal päeval, smugeldas Bachmeier 22-kaliibrise püstoli Beretta 70^[13] Lübecki ringkonnakohtu kohtusaali 157, millega ta sihtis Grabowskit, tulistades teda seitse korda. Kuus lasku tabasid Grabowskit, kes hukkus peaaegu koheselt. Bachmeier pani seejärel relva käest ja alistus ilma vastupanu osutamata.^[5][14][15]

Juhtum kutsus esile suure kõmu, televisioon nii üle kogu riigi kui ka välismaalt tuli Lübeckisse reportaaže tegema. Bachmeier müüs oma eluloo 100 000 marga eest ajakirjale Stern, mida ta kasutas oma kohtukulude katteks.^[16] Ta sai mitmeid toetavaid kirju, lisaks ka kinke ja lilli. Samas mõned inimesed arvasid endiselt, et omakohut ei tohiks soosida.^[1][17] Ka peale tema eluloo avaldamist Sternis, kui tuli avalikuks, et ta oli oma kaks vanemat last välja lapsendanud, muutis mõneti avalikku arvamust ja teda ei nähtud enam "süütu emana". Sellest hoolimata oli tal palju avalikke poolehoidjaid.^[5][18]

2. novembril 1982 süüdistati Bachmeierit algselt mõrvas, kuid Lübecki peaprokurör Klaus-Dieter Schulz võttis süüdistuse tagasi.^[14] 2. märtsil 1983 mõisteti Bachmeier süüdi tapmises ja ebaseaduslikus relva omamises. Talle mõisteti kuueaastane vanglakaristus, kuid vabastati peale kolme aastat.^[15][7]

1985. aastal abiellus Bachmeier ühe õpetajaga. 1988. aastal kolisid nad Lagosesse Nigeerias, kus tema abikaasa oli kohalikus saksa koolis õpetaja. Nad lahutasid 1990. aastal ja Bachmeier kolis Sitsiiliasse, kus ta töötas Palermos hospiitsis.^[6][18][5]

1994. aastal andis Bachmeier intervjuu Deutschlandfunkile, samal aastal andis kirjastus Schneekluth välja tema autobiograafia. 21. septembril 1995 andis ta intervjuu Erste jutusaates Fliege, kus ta tunnistas, et tappis Grabowski, et ta Anna kohta valesid ei levitaks, ta ei avaldanud teo üle kahetsust.^[4] Juunis 1996 diagnoositi Bachmeieril kõhunäärmevähk, mispeale ta tuli Saksamaale tagasi. Vahetult enne surma palus ta Norddeutscher Rundfunki reporter Lukas Maria Böhmer dokumenteerida tema elu viimased hetked. Sellest tehti film "Marianne Bachmeieri aeglane surm" (Das langsame Sterben der Marianne Bachmeier).^[19]

17. septembril 1996 suri Marianne Bachmeier 46-aastaselt Lübecki haiglas kõhunäärmevähki. Ta maeti Lübecki Burgtori kalmistule oma tütre kõrvale.^[5]