![]() |
![]() | See artikkel vajab toimetamist. |
Moraalsus (ladina keelest moralis ″komme, iseloom, korralik käitumine″) on väärtuste, normatiivsete reeglite või põhimõtete süsteemi alusel kas vääraks või õigeks mõistetud käitumisviisid, otsused või kavatsused.[1] Selline määratlemine võib tuleneda kultuurilistest , religioossetest või filosoofilistest veendumustest, samuti inimese enda standarditest, mida usub olevat universaalne.[2]
Moraalifilosoofia käsitleb muuhulgas moraaliontoloogiat kui moraali päritolu ning moraaliepistemoloogiat kui moraaliteadmist. Läbi aastate on välja pakutud erinevaid moraaliväljendus süsteemide lahendusi. Käsitletud on seejuures deontoloogilise eetika süsteemi, mis omistab seesmise väärtuse teole endale, mitte selle tagajärgedele ning, et moraalne tegu on ajendatud teatud moraalsest motiivist või kohusetundest järgida moraalireegleid, kusjuures otsustavaks pole mitte teole järgnev tagajärg, vaid tegutsemise ajendiks olnud hea tahe. Samuti käsitletakse ka normatiivse eetika süsteeme, mis võtavad arvesse just nimelt teod ning nende tagajärjed. Näide normatiivse eetika filosoofiast on kõlbluse kuldreegel, mis ütleb: „Käitu teiste suhtes nii, nagu sa soovid, et teised sinu suhtes käituksid“.[3]
Moraalitus on vastand moraalsusele ehk ebamoraalsus, kõlblusetus, seejuures amoraalsus väljendub kui mitte uskumises üleüldse konkreetsetesse moraali standarditesse ning reeglitesse.